Mures ema: niigi peost suhu elav tütar on silikoonrindade tarbeks otsustanud laenu võtta
Lugu järgmine. Mu 27aastane tütar on otsustanud silikoonrinnad panna lasta. Tööd tal on, aga alati on peost suhu elanud, nüüd oleks opi jaoks vaja laenu võtta ja mind on tagajaks vaja. Ütlesin kohe, et mina sellega nõus ei ole. Madalat enesehinnangut peaks teistmoodi tõsta saama.
Praegu on seis selline, et kuna mina tütre otsust ei toeta ja olen sellele väga vastu, siis mulle enam millestki ei räägita. Operatsiooni päev on tegelikult aga juba paigas. Tal pole sinna saatjat ka kaasa võtta, kuigi tahaks. Soovis mind kutsuda, aga ma ei toeta tema otsust. Olen 50aastane, ma ei või ju laskuda 27aastase tasemele ja ise kättpidi tütart oma keha rikkuda laskma viia.
Ma tahan küll, et laps oleks õnnelik, aga see tõenäolisus, et need veidi suuremad silikoonitissid teda talle rahulolu tooksid, on minu meelest ju umbes 5 protsenti, ülejäänud 95 on puhas risk ja lollus.
See meie omavaheline mittemõistmine vaevab mind nii väga. Mida teha?
