Elu vaimselt haige inimese kõrval: viis käitumisreeglit, millest mööda vaadata ei tohi
Agressiivsus
Agressiivne käitumine võib haigel ilmneda nii haiguse ägenemise käigus, kui ka selle nõrgenemise ajal. Mida siis teha? Esiteks ei tohi mitte kunagi vaielda. See on ebaefektiivne ning pole ka ohutu. Kindlasti on vaja üritada haiget sõnadega rahustada, minna teise tuppa ning anda talle võimalus maha rahunemiseks. Ühtlasi tuleb kiirustada arsti juurde. Ka ei tohi keelduda haiglaravist haleduse tõttu.
Millistes olukordades võib täheldada agressiivset käitumist? Näiteks siis, kui sa segad haiget tegelemast talle meeldiva tegevusega. Kui kummaline see hobi ka ei paistaks, võib see sinu lähedasele olla suure tähtsusega. Igasugust vahelesegamist võetakse kui rünnakut tema isiku vastu.
Tuleb õppida oma negatiivseid emotsioone vaos hoidma. Kui näitad välja oma rahulolematust, võib järgneda agressiivne reaktsioon.
Keeldumine ravimite võtmisest. Lisaks mõtlemisele ja emotsionaalsele sfäärile kannatab ka skisofreeniku kriitiline suhtumine endasse. Sageli paluvad haiged vähendada ravimite doose, vahel aga üritavad salaja nendest üldse loobuda. Nad seletavad seda sellega, et tunnevad end paremini. Keelitamine siin ei aita. Ravimitest loobumise tulemuseks on aga tervise halvenemine ja statsionaar. Pärast haiglast vabanemist kordub taas sama stsenaarium. Mida võiks sugulastele soovitada? Kaasaaegses psühhiaatrias on olemas ravimid, milliseid määratakse 1-2 korda kuus süstide näol. Efektiivsuselt ei jää need alla tablettidele, ent neid on mugavam kasutada.
Enesetapud
See on veel üks probleem, millega lähedased võivad kokku puutuda. Ja kõige ebameeldivam on fakt, et enesetapu katset on keeruline ette arvata. Inimene võib hästi oma kavatsusi varjata, kui on lõpliku otsuse vastu võtnud. Vahel haige manipuleerib eesmärgiga tõmmata endale tähelepanu või saada midagi, mida ta tahab. Eristada demonstratiivset haiget ja patsienti, kes on otsustanud oma elu lõpetada on keeruline, vahel lausa võimatu. Kõige ohtlikum on nn laiendatud suitsiid, kui haige otsustab „kannatustest vabastada“ teisi inimesi, näiteks oma pereliikmeid. Alguses tapab ta oma sugulased, siis enda.
Hallutsinatsioonid
On olemas mõningad peamised hallutsinatsioonide liigid. Need on seotud kuulmise (hääled), nägemise , kompimise ja maitsega. Haige usub nende reaalsusesse ning teda vastupidises veenda on kasutu. Hallutsinatsioonid viitavad haiguse ägenemisele ning vajavad kiiret arsti poole pöördumist. On olemas sellised skisofreenia kulgemise tüübid, mil hallutsinatsioonid muutuvad krooniliseks ega allu ravile. Reeglina säilib haigel nende suhtes kriitiline meel. Ta saab aru, et need on tema haigusega seotud ega mõjuta ta käitumist.
Isiksuse muutumine
Kõige kurvem on see, et haigus on ravimatu ning muudab jäädavalt inimese isiksust. Lähedased võivad selle tõttu kogeda kõige erinevamaid tundeid: hirmu, solvumist, raevu, pettumust … Ent see kõik ei aita antud olukorras. Skisofreeniku emotsionaalses sfääris täheldatakse teatavat kahestumist. Ühelt poolt külmus ning isegi julmus teiste suhtes, sealhulgas lähedaste suhtes. Teisalt — haavatavus ning ülitundlikkus. See, mis varem pakkus haigele rõõmu, ei tekita temas enam mingit huvi. Tasapisi laskub ta aina sügavamale oma fantaasiate maailma. Isiksuse muutused väljenduvad ka haige välimuses. Ta põlgab ära elementaarsed hügieenireeglid. Lähedastel läheb tarvis hulga pingutusi, et sundida haiget ennast või oma hambaid pesema. Haigus isoleerib inimese aeglaselt, kuid kindlalt ühiskonnast.
Kuidas siis perekond saab oma haiget aidata?
Usalduslik kontakt arstiga. Skisofreenikud on väga tundlikud nii raviarsti kriitika kui ka kiituse suhtes. Esita arstile küsimusi, mis sul tekkinud on. Paljudele inimestele on ju skisofreenia täiesti arusaamatu seisund.
Hospitaliseerimine. Kui arst teeb ettepaneku haige haiglasse paigutada, tähendab see, et patsiendi seisundit ei ole võimalik teisiti korrigeerida. Millised on siis haiglasse paneku eelised? Statsionaaris on lihtsam ja suhteliselt kiirem võimalus valida õige teraapia, kuna haige viibib ööpäevaringselt arstliku kontrolli all. Ka garanteeritakse haiglas, et ta võtab kindlasti oma rohud. Paljusid inimesi hirmutab sunniviisiline haiglasse paigutamine. Nad tunnevad süütunnet oma lähedase ees. Ometi on see kõik haige suhtes hädavajalik.
Kuidas elada koos? On kiusatus oma haiget sugulast täielikult kontrollida. Ent liigse hoolitsusega jäetakse tema isiksuse terve osa (see on aga täiesti olemas) õigusest mingilegi autonoomiale. Tuleb õppida jagama inimest ja tema haigust. Kui haige käitub agressiivselt või ebaadekvaatselt, tuleb mõista, et hetkel pole see sinu poeg, lapselaps või mees. Selliselt räägib temas haigus. Hiljem lähedane rahuneb ning suudab sinuga teisiti suhelda. Üldiselt suhtutakse meil psüühilistesse haigetesse ülima ettevaatlikkusega. Ning just seetõttu on haige jaoks oluline tunda lähedaste toetust ja armastust. Ta peab mõistma, et sa võtad teda sellisena, nagu ta on. Ning lõpuks: ära ürita ennast karistada ega endale juhtunu eest vastutust võtta. Sina ei ole selles süüdi. Vaatamata kõigele, läheb elu edasi.
