Ma pole lõdva püksikummiga ringitõmbaja, elus on vaid kaks partnerit olnud. Vanust on aga juba 38 ning kuna tõesti-tõesti olen lapsest, õigem oleks öelda, et lastest, kogu elu unistanud, siis tuligi valida spermadoonori variant. Olgem ausad, passi vaadates tuleb nentida, et kaua viivitada poleks saanud.
Võib tekkida küsimus, et miks mul siis meest pole? Vastates sellele pean ka iseendasse vaatama. Ma ei süüdistagi maailma, et häid mehi üldse pole. Kindlasti on, aga ju pole nad minu ellu lihtsalt juhtunud. Või pole ma ise piisavalt hea olnud.
Kooli ajal kannatasin kiusamise all ning see tampis enesehinnangu madalamaks kui muru. Ülikooli ajal olin juba nii rusutud, et ise suhelda ei soovinud, vaid kapseldusin enda kitsasse maailma, mis koosnes peaasjalikult õppimisest ning tööst. Välimus kusjuures mul kõige hullem pole: modelliks ei saaks, aga kehakaal, enese eest hoolitsemine, isiklik hügieen ja muu on täitsa normaalsed. Olen kaitsnud doktoritöö ning juba ammu leppisin sellega, et ilmselt kedagi püsivat ei leia.
Tegelikult oli kolmekümnendate alguses kaks lühiajalist suhtehakatist. Need olid meeleheitesammud valede inimestega, kellega kaine mõistusega võttes polnuks nii või naa mingit lootust olnud. Juba seksuaalne kogenematus rikkus kõik ära ning jõudsin järeldusele, et enda vaimse tervise ning hingelise tasakaalu säilitamiseks on lihtsam kõigest sellest loobuda.
Niisiis jõudsingi pärast paariaastast kaalumist ja vaagimist spermadoonori variandi juurde. Olin ise siiralt õnnelik, kui rasestusin. Kõik vahendid ja võimalused lapse kasvatamiseks on olemas, lisaks on mul ema, kes väga lapselast soovis — otsus oli igati läbi mõeldud.
Kuu aega tagasi kohtusin mehega, kes tõesti südame põksuma pani. Üritasin tundeid endale omaselt alguses jõuga alla suruda, kuid kuna pidime ühte tööd tegema ja lähemalt suhtlema, siis sai ka tema aru, et ta mulle meeldib. Nüüd ongi ta aktiivselt suhelda püüdnud, vihjeid teinud ning tunnen, et tahaks talle tõesti vastata.
Kas ja kuidas oleks see võimalik? Millal rasedusest talle rääkida? Või pole mõtet üritadagi? Ma ise olen nendes küsimustes konservatiivse kasvatusega ning varem poleks niisugust olukord ette kujutanud. Ei teagi, mida teha. Tunnen ennast nii katkiselt ning tekkinud on isegi väike kahetsus: ehk võinuks veel rasedusega hetke oodata? Kas kellelgi on ligilähedasel sarnane situatsioon olnud? Mismoodi käitusite, kuidas läks?
