Inna kogemus: töönarkomaanist meest ei ole võimalik muuta, asi saab ainult hullemaks minna
Kohtusime oma nüüdseks juba endise elukaaslasega meie mõlema esimeses töökohas, kuhu me erinevatest ülikoolidest tulnuna umbes samal ajal tööle asusime. Alustasime samalt ametikohalt, ainult et tema hakkas kohe karjääri tegema. Meist said üsna kohe sõbrad, sest olime nii sarnased inimesed ja kindlasti oli meie vahel kohe ka mingi keemia. Midagi küll ei juhtunud, sest me mõlemad olime tol ajal suhtes, tema ka kooselus.
Umbes kolme aasta pärast oli tema end rüganud firma juhtide hulka, mina aga vahetasin töökohta ja pea aasta aega ei puutunud me üldse kokku. Siis vahetasin mina uuesti töökohta ja mu uuel firmal oli tihe koostöö selle firmaga, kus töötas tema. Olime mõlemad selleks ajaks üksi jäänud ja üsna loomulikult läksid asjad oma rada, nimelt me armusime ja kolisime varsti kokku elama.
Alguses oli kõik imeline. Ma ei pahandanud, et ta alati nii kaua tööl on, sest mul polnud omaette olemise vastu midagi ja ööd veetsime ju alati koos. Varsti aga jäin lapseootele. Nüüd soovisin elu ümber korraldada ja perele pühenduda. Lootsin, et ka mees vähendab veidi oma töökoormust ja seab pere esikohale, aga seda ei juhtunud kunagi…
Ta küll püüdis. Kui meie laps juba sündinud oli, siis ta suure vaevaga vähendas oma töökoormust, aga ma nägin, et ta oli õnnetu. Proovisin tema jaoks koduse pereelu nii mõnusaks teha kui võimalik, aga varsti ta hakkas jälle õhtuti kauemaks jääma, kuigi väitis, et töökoormust juurde ei võtnud. Alles hiljem sain teada, et tol ajal avastas ta enda jaoks kasiinod. Mingit raha puudujääki ma ei märganud, sest elasime üsna jõukalt.
Kui hasartmängusõltuvus välja tuli, oleksime peaaegu lahku läinud, aga ta lubas end parandada ja parandaski, samas oli ta õhtuti kodus istudes taas õnnetu. Kui talle järjekordset ametikõrgendust pakuti, lõin käega ja ütlesin, et võtku aga vastu. Mees hakkas taas rügama nagu hull ja ainult vahel harva jõudis enne lapse uneaega koju. Aga ta oli õnnelik.
Viimaks sain aru, et inimene, kellel on kalduvus sõltuvusele, ei muutu. Olgu sõltuvuseks siis töö, hasartmängud või midagi muud. Ilmselt on sellistel inimestel endal sees midagi natuke valesti või puudu, et nad rahulikult olla ei saa ja kogu aeg tegutsema peavad.
Minu valik oli sellisest mehest lahku minna, sest tahaksin ikkagi elada täisväärtuslikku pereelu, mitte nii, et lapsel on ema ja “kummitusisa”. Õnneks mees sai sellest aru ja lahku läksime sõbralikult. Nüüd on vähemalt see hea, et need nädalavahetused, mis mees lapsega veedab, on ta 100% temaga, sest nende ühist aega on lihtsalt nii vähe. Arvame mõlemad, et meie praegune elukorraldus on parim lahendus.
Ega mul muud moraali polegi kui see, et kui te üksi lapsi kasvatada ei taha, siis ärge looge suhet töönarkomaanist mehega. Nad ei muutu — või kui muutuvad, siis ainult hullemaks.
