Noor ema: lapse isa oled küll, aga jäta meid rahule ja koli välja!
Kust ma õige loo jutustamist alustan. Tegelikult saab ka lühidalt kokku võtta: oli üks paar kuud kestnud suhe, jäin rasedaks ja otsustasin lapse sünnitada. Ikkagi vanust mul juba on ja olen alati mõelnud, et suudan lapse üksi üles kasvatada. Isa võib ikka vahepeal vaatamas käia ning tore ka, kui rahaliselt toetab, aga saaksin selleta hakkama.
Hoopis mina sain šoki: mis mõttes, tahadki last?
Plaan tundus täiesti mõistlik ja loogiline. Kuni hetkeni, kui tulevasele isale rääkisin. Olin valmistunud, et ta saab šoki ja kukub seletama, et peaksin abordi tegema. Mina ütleksin siis, et pole hullu, ta ei pea lapsega tegelema, saan ise hakkama.
Minu väikeses ideaalmaailmas oleks nii läinud, aga paraku kukkus kõik välja teistmoodi. Ta oli kui väike laps, kes jõulukingi avanud ja sealt lego leidnud. Palju ei jäänud puudu, et pakuks laste nimesid välja. Mina ise olin šokis ega osanud kuidagi reageerida. Pidin kuidagi talle selgeks tegema, et me pole suur õnnelik perekond, vaid sai veidi koos olla ja lihtsalt tööõnnetus, mis mulle sobib. Väljendasin end viisakalt, et kokku me ei sobi, aga ta võib ju last vahel vaatamas käia ja teda nädalavahetusteks enda juurde võtta. Mehe reaktsioon oli: ahah, selge, et siis oleme koos jah… Rumaluse musternäide.
Seitse kuud hiljem istusime koos sünnitusmajas ja mu süles oli pisike Henry. Nüüd ei jäänud palju puudu sellest, et uhke isa oleks nutma puhkenud. Lõi aga käsi kokku ja korrutas, et kõige õnnelikum hetk tema senises elus. Ma olin selleks ajaks tema olemasoluga nii harjunud, et mis ma ikka teha sain. Nõustusin lõpuks, et ta võib esialgu kolida minu korterisse ja olla abiks imiku eest hoolitsemisel. Kui laps oli juba pooleaastane sain näiteks rohkem käia sõpradega teatris ja vajadusel muid omi asju ajada.
Uus meessõber imestab, miks eksmehega koos elan
Nüüd on laps pooleteiseaastane ja mul on tegelikult päris kõrini. Olen viisakalt väljendanud, et tal oleks aeg ära kolida, aga ta vaatab mulle siis suurtel silmadel otsa: aga laps, mis on tema jaoks parim, ei ole ikka õige aeg. Mõni aeg tagasi tuli välja, et ta oli isegi oma üürikorterist täielikult loobunud, et põhimõtteliselt ta peaks kolima kuuse alla. Soovitasin tal vaadata veidi ringi, mis toimub üüriturul ja minu korteri lähedusse midagi otsida, aga kahtlen, et ta seda teinud on.
Mul on olemas juba uus meessõber, kes meie olukorda ei mõista. Mis mõttes olen temaga koos, aga elan ikka koos eksmehega. Ma saan samas ka aru, et olen ise paras egoist, kui ei luba lapse isa nii palju lapse ellu (ta ju vastand rongaisale), aga tahaks privaatsust rohkem. Otsustasin, et tõstatan teema uuesti vastu suve ja loodan, et siis suudab lapse isa ikkagi välja kolida. Ei jaksa enam ja paistab, et ei jaksa ka mu uus meessõber. Kui nii edasi, jätab ta mu maha.
