Lapse füüsilist karistamist pooldav ema: piirid tuleb paika panna!
Sain vitsa — tempel mällu igaveseks
Mäletan siiani, kui olin seitsmeaastane ja käisin naabripoisiga õunaraksus. Tundus väga ägeda ideena. Jäime haledalt vahele ja isegi see tundus äge — oleme justkui multifilmi kurjamid. Tegu ei tundunud enam äge, kui ema mulle selle eest vitsa andis. Siiani on see valus elamus meeles. Ja valatud pisarad, mis ei tulenenud mitte valust, vaid sellest, et siis oli mul tõesti häbi. Mind kasvatas ema üksinda ja hoolitses selle eest, et ma hellitatud üksiklaps poleks. Õunaraksu ma enam ei läinud. Toitu samuti ei raisanud ega leiba maha loopinud — teadsin, et saan siis tutistada. Ütlen kohe ära, et ema loomulikult ei peksnud mind, need olid pigem väiksed füüsilised karistused, et mõistaksin, mida tohib teha, mida mitte. Ja iga kord jäi meelde. Imestasin, kui nägin lasteaia jõulupeol, kuidas üks rühmakaaslane jõuluvana suunas roppuse teele saatis. Mulle tundus see uskumatu, mina oleks siis kindlasti ema käest noomida ja sakutada saanud. Nii ju korralik laps ei käitu. Aga selle poisiga ei juhtunud midagi. Ropendas veel oma vanemate kuuldes ka ja need vaid punastasid.
Ma usun, et minust kasvas normaalne ja põhimõtetega inimene. Ma olen mõistnud, et karistamatult elada ei saa. Armastan oma ema ja olen talle tänulik kasvatusviiside eest.
Poeg saab pättuste eest karistada
Olen nüüd ise 30 ja õnnelikult abielus. Meil kasvab peres poeg, kes praegu on kaheksa. Loodan, et olen oma põhimõtted ka talle edasi andnud. Ta teab, mis on keelatud. Kui ta oli väiksem, kippus temagi sõprade eeskujul pättusi tegema. Üldiselt olen sõnadega hakkama saanud, aga näiteks kord, kui ta pesumasina ära lõhkus (ikka tuleb ju ise nuppe kruttida ja masinasse kõike toppida) andsin talle päris mitu laksu vastu tagumikku. Pärast seda pole taolisi probleeme olnud.
Kui poiss jättis järjekordselt toa koristamata ja keeldus seda tegemast, sakutasin teda. Hiljem, kui ta jälle unustas, vabandas ta ise ja läks kohe koristama.
Ma ei toeta vabakasvatust. Tänapäeval tuleb laste maailma varakult televisiooni kõrval ka internet, mis annab kõike muud kui head eeskuju. Ma arvan, et teatud elunormid tuleb ikka kodus paika panna. Me ei ole abikaasaga kumbki suured karjujad, aga vajadusel teeme kurja häält ja ütleme, kuidas on õige. Kui poiss paar aastat tagasi ühte tüdrukut rannas mõnitas, liivaga loopis ja hiljem vabandamise asemel jonnis, andis isa talle rihma.
Kõike ka lubada ei saa
Praegu on poiss kaheksa ja ma ei mäleta, et viimasel aastal oleks füüsilist karistamist ette tulnud. Ta saab vanemaks ja saab ka ise aru, mida ei tohiks teha. Ja mul on selle üle hea meel. Tean, et paljud ei nõustu, aga mõelge pikemalt ette. Te ei taha ju, et teie laps peaks õigeks, et kõik on lubatud, ei juhtu sest ju midagi.
