Depressiivsed maakohad: ideaaliks on mölakast mees, ohtralt alkoholi ja vanemate kulul elamine
See oli lühikirjeldusest pühapäeva hommikust. Mul on tunne, et olen sattunud tõsieluseriaali “Elu maal aastal 2016”. Seoses kolimisega ja töökohavahetusega on mul elus praegu nii-öelda väike vahepaus, kui otsustasin ajutiselt kuuks või paariks kolida tagasi vanemate juurde. Meil on maja ühes Lääne-Virumaa alevikus. Viimati elasin siin püsivalt põhikooliaegu, siis läksin juba Tallinna kooli.
Mulle tundub, et siin on aeg kuidagi peatunud ja osadel vanadel koolikaaslastel polegi sihti. Mu klassis oli kolm tüdrukut, kes olid kooli kõige popimad. Nagu mõnes USA teleseriaalis — kõik teised tüdrukud tahtsid nende sõbrannad olla, aga samas kartsid neid, sest kui nende viha alla sattusid, siis tegid nad sind terve kooli ees naljanumbriks. Näiteks ühte tüdrukut kutsusid nad Pammyks ja mõnitasid teda küll kaalu, liiga suurte rindade ja kehvade riiete pärast. See tüdruk vahetas juba kaheksandas klassis kooli.
Lapsed ema hoolde ja ise peole
Neist kaks elab ikka kohalikus alevis. Ühel on juba kaks last, aga mehed on ammu kadunud. Kuulsin, et ega keegi täpselt teagi, kes laste isa (või isad) on. Tüdruk andis end kergesti kätte. Lapsed on praegu juba selles eas, et noor ema saab lubada sedagi, et jälle alkoholi tarvitada ja pidutseda. Mis siis veel viga, kui tüdruku ema hoiab lapsi ja maksab pea kõik kulud kinni. Nii võidki nädalavahetustel Tiesto saatel pidutseda ja juua. Teisel klassiõel veel lapsi poole, küll aga on tal kodus mees, kes ise kui laps. Töötas mõnda aega Soomes ehituse peal, aga nüüd on Eestis tagasi. Ajab mingit kahtlast äri, keegi mainis puidutööstust. Mulle meenus kohe hiljuti nähtud Eesti film 90ndatest, “Päevad, mis ajasid segadusse”. Sealgi oli puiduäri põhiasjaks. Tänapäeval ilmselt asju nii ebaseaduslikult ei aeta, aga ühiskonnakihid maal on küll sarnased. Ja elu ongi kohati kui suur pidu. Selle klassiõe puiduärikast mehel on muidugi eelmisest suhtest laps, kellele ta praktiliselt sentigi ei anna. Tol naisel pole ka raha, et kohtus asju ajada nii ta siis elabki kuidagi vaevu ära. See mees on kuuldavasti ka vägivaldne, klassiõel on tihti sinikad kätel ja isegi näos. Kolmas klassiõde kolis Austraaliasse, siinse elu valguses tundub isegi kõige parema valikuna.
Elu maal tundub hirmus
Ma võtan siinset elu tõesti kui huvitavat tõsielusarja, hoian silmad lahti ja käisin mõnel peol, nagu ka alguses ühte kirjeldasin. Olen siin olnud kõigest kaks nädalat, aga tõsieluseriaal hakkab väsitama. Ma tean, et kolin pealinna tagasi, aga siinne olustik ongi hirmus. Mu vanemad muidugi ei mõista, mida ma imestan. Kõik on ju hästi. Eks keskealistel on ka teine elu. Mu ema on õpetaja ja isa töötab vallavalitsuses. Aga eriti just 20ndates noored — mis on pikem perspektiiv? Vanemad ei saa ju elu lõpuni kulusid katta ja näiteks naistel ongi siin ainuke tööperspektiiv, kas kohalikus kaupluses või baaris. Või äärmisel juhul näiteks koolis, aga see eeldaks ju haridust. Mõned minuvanused — olen 27 — on haridusele ammu käega löönud. Heal juhul sai keskkool lõpetatud ja kutsekaski käidud, aga see on ka kõik. Ja ega kutsekaharidusega pole ka palju teha. Kokki ja juuksureid on väikeses kohakeses teatud arv. Kui üldse, siis saavad tööd noormehed, kes õppinud näiteks elektrikeks või ehitajateks.
Tundub surnud ringina. Või vastupidi, äkki ma pealinna inimesena lihtsalt ei saa aru, mida elult oodata. Äkki see maakoha elu on tõesti mõne ideaal…