Palverännaku läbi teinud eestlanna pani mõtted kirja: milline on ehtsa elu maik?
Kirjastus Pilgrim avaldas hiljuti Maarja Paesalu teose “Ehtsa elu maik”, kus Santiago de Compostela palverännaku läbi teinud naine jagab nii oma rõõme, kui ka muresid: “Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.” Toome teieni katkendi ilmunud raamatust.
Kolmanda rännupäeva hommikul tegin lähemalt juttu sloveenlanna Nika ja sakslanna Kathriniga, kelles oli pisut ka poola verd. Tedretähniline ja roheliste silmadega Kathrin oli tõeline kunstiinimene. Ta oli 32-aastane, elas Berliinis ja töötas ühe ajakirja juures illustraatorina. Ta suitsetas palju. Palverännule oli ta tulnud oma vanade roosade kulunud saabaste, kahe lillelise pluusi ja kulunud pükstega. Erinevalt teistest ränduritest polnud tal mitte kunagi oma jalgadega probleeme. Kui kõndisime, võttis ta tihti kotist väikese joonistusploki ja hakkas hetki püüdma, visandades kiirete pliiatsitõmmetega üles huvitavaid inimesi, tänavavaateid ja loodust. Ta oli lõputult õnnelik inimene, sest oskas oma elu täiel rinnal nautida.
Sloveenlanna Nika oli 39-aastane pikk särasilmne naine, kes tegi palverännakut koos oma kokkerspanjeli Viliga. Kodumaal töötas ta laboratooriumis ja valmistas võltshambaid. Tegemist polnud aga tagasihoidliku laborinohikuga, vaid väga lõbusa, jutuka ja naeruhimulise
inimesega. Ta oli oma jalgsirännakut alustanud Hispaania Baskimaalt Iruni linnast ja kavatses vapralt koos oma koerakesega Santiago de Compostelasse jõuda. Nimelt oli Nika juba varem palverännakul käinud ja kohanud koos kolme koeraga rändavat noormeest, kellega ta oli saanud väga heaks sõbraks. Hiljem oli ta otsustanud, et tahab samuti koos koeraga palverännule minna. Tookord polnud tal ei koera ega raha uue rännaku jaoks, aga seitse aastat hiljem tuli ta Hispaaniasse tagasi oma unistust püüdma. Ta sõbrad olevat talle öelnud, et ta on peast segi läinud. Koeraga koos 900 kilomeetrit kõndida olevat hullumeelsus, ta tehku oma puhkusega parem midagi asjalikku. Sõbrannad muretsesid, kuidas kavatseb Nika nädalate viisi vaid kolme pluusi ja kahe paari pükstega hakkama saada. Võimatu!
Tõelised raskused ilmnesid Nikal palverändurite öömajades, mille uste peal laiutas suur silt, kus oli kirjas, et koeri öömajale ei lubata. Vaest Vilit ei saanud ka üksinda õue magama jätta, sest siis oleks tema kurblik ulgumine lausa Santiagosse ära kostnud. Läbirääkimiste tulemusena leidsid öömajapidajad sloveenlannale ja tema koerale enamasti koha kuskil tagaruumis või köögis madratsi või diivani peal. Eelmise õhtu öömajas, kus mina pidin voodite puuduse tõttu köögilaua all magama, paigutati Nika koos koeraga näiteks pesuruumi. Teistes paikades pandi talle vahel madrats õue ja ta magaski õues. Mõnikord lubati teda koeraga isegi teiste juurde magamisruumi. Esimesed päevad olevat olnud talle aga väga rasked. Ta oli valanud palju pisaraid ja leidnud, et oleks pidanud sõpru kuulama ja koera oma Ljublana lähedal asuvasse koju jätma. Tasapisi oli ta aga harjunud, et iga kord tuleb koera pärast õiendamist, ja võttis olukorda rahuliku südamega, uskudes, et asjad kuidagi ikka lahenevad.
Vili oli meist alati kaugel ees, nuuskis uusi lõhnu ja kargles ringi. Tema kaelarihma küljes rippus väike merikarbike, mis tähistas, et tegu on palverändurist koeraga. Iga kord, kui kuhugi külla jõudsime, algas koerte kontsert. Meid haukusid nii suured, keskmised kui väiksed koerad, kes kõik üritasid meeleheitlikult endast märku anda ja oma aedadest välja hüpata, et Viliga tutvust teha. Enamasti oli see pilt niivõrd naljakas, et me ei suutnud naeru pidada. Nika tegi vahetpidamata koeranähvitsatest pilti ja naeris oma helisevat naeru. Üldiselt olid Hispaania koerad Vili vastu sõbralikud ja niiviisi oli Vilil palverännu lõppedes tohutu hulk kohalikke semusid.
Alatasa uurisid kohalikud, kas see tore pruun koerake on end meile kuskilt külge kleepinud, sest vahel saadavad hulkuvad koerad palverändureid kilomeetrite viisi. Kuuldes, et koer kõnnib koos perenaisega Santiago de Compostela poole, olid nad väga imestunud, tõid Vilile küpsiseid, vorsti ja muud head-paremat, kiitsid teda ja tegid talle pai. Mina tõlkisin
hispaanlaste jutu Nikale. Sloveenlanna naeratas rahulolevalt ja seletas küsijatele: „Jah, see on minu koer. Jah, muidugi annan ma talle süüa, mul on seljakotis talle alati kõvasti toitu kaasas. Jah, ta väsib ikka päeva lõpuks ära küll, sest ta läbib rohkem kilomeetreid kui meie: jookseb
aina edasi-tagasi. Ei, ta jalgadega on kõik korras, ma panen ta taldadele spetsiaalset kreemi. Jah, öömajades on probleeme, aga ma võin ka väljas magada, mulle sobib kõik.”
Mina, Kathrin, Nika ja koer Vili klappisime omavahel hästi esimesest hetkest peale. Edaspidi kõndisime mitmeid päevi koos. Ega me Nika ja Kathriniga üksteise elus surkinud: mis jutu sees välja tuli, see tuli, mis jäi ütlemata ja mõistatuseks, see jäigi nii. Sain tasapisi teada, et Kathrin oli kahekümnendates eluaastates olnud täielik punkar, et ta elas siis metsikut hipielu Berliini ühes kommuunis, mis oli ühtlasi ka tänavateater, et tal oli tollal Iraagist pärit peigmees ja et raha on tal olnud alati vähe. Nika kohta selgus, et ta on paljulapselisest usklikust perest ja et ta armastab piiritult oma tööd ja mägedes jalutamist. Kuid elukogemuste jagamisest tähtsam oli meie kooskulgemise side. Kõndisime väga palju vaikuses ja mõtlesime omi mõtteid, sest meil kõigil oli käia oma tee.
Raamatu ilmumist on toetanud Hispaania suursaatkond Eestis.
