Palverännakul käinud Maarja räägib avameelselt ka selle raskustest: hinges oli suur tühjus ja väsimus
Kirjastus Pilgrim avaldas hiljuti Maarja Paesalu teose “Ehtsa elu maik”, kus Santiago de Compostela palverännaku läbi teinud naine jagab nii oma rõõme, kui ka muresid: “Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.”
Avaldasime hiljuti Maarja teosest ühe katkendi tema kõige vahvamast rännukaaslasest, Sloveeniast pärit naisest, kes tegi palverännakut koos oma koeraga. Loe seda siit!
Nüüd on aga kord avaldada lugu kõige viimasest rännupäevast:
Pärast Santiago de Compostelasse jõudmist kõndisin veel neli päeva, et minna Fisterra neemele, Hispaania palverännuteede müütilisse lõpp-punkti, kus „maailm otsa saab” ja algab ääretu ookean. Fisterra neemele jõudnud palveränduritel on tavaks päikseloojangut imetleda, nagu tegid seda kunagi Loode-Hispaaniat asustanud ürgsed hõimud. Loojang sümboliseerib rännaku lõppu, vaimset uuestisündi ja puhastumist. Traditsiooni kohaselt põletavad palverändurid neemel loojangut vaadates ka mõne oma riideeseme, et saada lahti minevikutaagast ja hinge kogunenud mustusest.
Tahtsin oma viimasel rännupäeval hirmsasti päikseloojangu ajaks kohale jõuda ja kiirustasin end tagant, võttes oma väsinud põlvedest viimast. Esimesed kilomeetrid tähendasid karmi mäkketõusu. „Edasi!” sundisin end ja ei mallanud ühtki puhkepeatust teha, et mitte aega raisata. Mäeharjal lookles tee põhjamaiste jändrike mändide vahel, sambla alt piilusid kodused kukeseened. Hoidsin raskest maastikust hoolimata kiirust viis kilomeetrit tunnis ja suutsin kolme tunniga käia viisteist kilomeetrit. Selle aja peale oli jõudnud sadama hakata. Ilm läks nagu kiuste aina rohkem pilve, justkui tahtes mulle mõista anda, et nimelt sellise kiirustamise pärast jään kaunist päikseloojangust ilma.
Olin enda peale pahane, et viimase rännupäeva nautimise asemel olin arutult tormama hakanud ja päeva sellega hoopis ära rikkunud. Nägin ühe maamaja juures lõrisevaid lahtisi koeri, kuid endalegi üllatuseks suutsin nad paari kurja sõnaga eemale peletada. Vihm läks aina
hullemaks, potsatasin teelõigul asuvasse ainsasse baari ja üritasin end rõõmustada hiiglasliku kalmaarivõileiva ja suure tassi kuuma kohviga. Lõdisesin külmast ja vaatasin nukralt teele tekkinud põhjatuid lompe. End kosutanud, kõmpisin sügiseste metsade vahel ja mu süda oli
täis vastakaid tundeid. Olin ühelt poolt kurb, et palverännak saab kohe läbi, teiselt poolt aga olin käimisest väsinud ja igatsesin koju.
Arvasin, et olin Santiago de Compostelasse jõudes näinud tõelist tormi, kuid mind Fisterra lähistel tabanud maru oli veel karmimast klassist. Teist korda palverännu jooksul — jälle enne teekonna lõppu — pani torm mu keha ja vaimu tõsiselt proovile. Kui metsade vahelt välja sain, nägin taamal mässavat halli ookeani. „Pole ime, et siinset tormist rannaäärt Surmarannikuks nimetatakse,” mõtisklesin endamisi. Tuul rebis puudelt oksi ja peksis mulle vihma näkku, teisi palverändureid polnud kusagil näha. Istusin korraks bussipeatusse varju. Kohalik vanamees karjus mulle oma maja ukselt, et torm ei jää niipea järele ja tema soovitab mul edasi minna, sest Fisterra külani on vaid kolm kilomeetrit.
Mulle meenusid Paulo Coelho sõnad: „Austa seda maad, millel astud, ja see maa austab sind.” Ma ei pidanud mitte vihkama seda vihma, mis mulle kaela sadas, vaid austama vett kui elu viljakat alget, milleta poleks ei mind ega seda planeeti koos Hispaania ja palverännuteedega.
Andsin end täiesti looduse meelevalda ja võtsin raju täiel rinnal vastu, tundmata viha ega hirmu. Vesi voolas mööda püksisääri saabastesse ja mu märjad sõrmed olid jope sees külmast kanged, kuid hinges oli kummaline vaikus. Ma ei mõelnud enam midagi, vaid lihtsalt astusin, pidasin vastu. Muu polnud tähtis.
Fisterrasse jõudsin kella kuue paiku. Torm rauges pisut, kuid taevas oli ikka nii pilves, et matsin päikseloojanguunistuse kohe maha. Ka ilusa ilma korral poleks mul olnud enam jaksu, et külast pisut kaugemal asuvale Fisterra neemele minna. Küla ääres tervitas mind uhke kivirist, mille taustal mässas hõbehall Langosteira rand, kus palverändurid tavatsevad hinge puhastamise ja uue alguse nimel supelda. Ujumisest polnud sel päeval muidugi juttugi. Kuidagi suutsin end palverändurite öömajja vedada. Öömajas anti mulle palveränduritunnistus, mis tõendab, et olen suutnud rännata Fisterra külla, Hispaania palverännuteede lõpp-punkti. Tunnistuse pealt vaatas nagu pilkamiseks
vastu verev päikeseloojang.
Öömaja oli paksult rahvast täis ning haises niiskuse järele. Palverändurid olid topitud magama kahte liiga väiksesse magamisruumi, mille aknad käisid halvasti lahti. Sain endale koha naril, mille allkorrusel magas hispaanlane Fernando, kes oli juba mitu tundi tagasi kohale jõudnud. Ma ei jaksanud ta rõõmsatele pärimistele midagi vastata. Pärast kolmekümne ühe päeva pikkust jalgsirännakut ei tundnud ma suurt rõõmujoovastust ega meeleliigutust. Ülevad emotsioonid olid jäänud Santiago de Compostelasse, hinges oli suur tühjus ja väsimus. Tõelist kohalejõudmisetunnet saab palverännaku lõpus kogeda vaid korra ja minust oli ennatlik arvata, et nelja päeva möödudes võiks tekkida veel samasugune ehe tunne, nagu oli olnud Santiagos. Olin Fisterrasse tulnud otsima varjukujusid.
Kolmeteistkümnes oktoober oli olnud vaimselt ja füüsiliselt palverännaku kõige raskemaid päevi. Läksin vara magama, kuid kurnatusest hoolimata ei saanud ma kaua und, sest kaks saksa palverändurit arvasid, et võivad magamisruumi ees tundide viisi lärmata. Olin just unne suikunud, kui mind äratas hispaanlase Fernando rõõmus hääl: „Maarja, tõin sulle su märgade saabaste jaoks ajalehti!” Ma ei tahtnud näha enam ühtegi inimest.
Raamatu ilmumist on toetanud Hispaania suursaatkond Eestis.
