Kas viia haige ema hooldekodusse või võtta enda juurde elama?
Veel viis kuud tagasi tundus, et kõik on korras. Ema elas üksi oma Keila korteris, käis iga päev poes ja jalutamas. Kui tal külas käisime, küpsetas vana head Napoleoni kooki ja jutustas, mis seebiseriaalides toimub. Krahh tuli paar kuud tagasi. Olin parajasti tööl, kui helises telefon. Kiirabiarst rääkis, et mu ema oli kutsunud nad kohale, kuna tal hakkas väga halb. Ta lasi arstid sisse, aga varsti peaaegu minestas. Mingit infarkti ei olnud, aga selgus, et südamega on ikka lood väga halvad, pluss sada muud häda. Meile jutustas varem, kuidas talle meeldib jalutada, aga tegelikult on tal kõndimisega raskusi. Lisaks probleemid silmadega. Nägemine on nii kehv, et tal on vahel hetki, kui pilt lähebki ees mustaks ehk ta ei näe mitte midagi.
Tervis läheb järjest hullemaks
Ta on praegu 76. Tean vanainimesi, kes lähenevad 90. eluaastale, aga saavad iseseisvalt hakkama, mõtlesin, et küll minu emagi taastub, kuigi perearst toonitas mulle kohe pärast haiglaskäiku, et midagi peab ette võtma, ema ei saa üksi elada. Ma olen ainuke laps. Mis ma ikka teha saan, palkasin ühe hooldustöötaja, kes mõned korrad nädalas teda vaatamas käib, teatud asjades aitab. Ka ise üritan võimalikult tihti tal külas käia, kuigi me ei ela väga lähedal (Rakveres). Paar nädalat tagasi sain päeval ootamatu kõne emalt, kus ta ütles, et tunneb end jälle väga kehvasti ning kutsub kiirabi.
Selgus, et südamega on lood veel halvemad ja üldse vajaks ta pigem igapäevast hooldust, kuna kõige lisaks on tal probleeme lühimäluga. Näiteks läheb poodi, seisab riiulite vahel ega saa aru, mis ta seal täpselt teeb. Kuidas ta üldse sinna sattus?
Tundub uskumatu, et kõik hädad koos, aga ilmselt ma ei osanud varem märgata. Mäletan lapsepõlvest, et ema õpetas mind pidevalt, et tuleb olla iseseisev ning mitte teistest sõltuda. Arste pole ta kunagi usaldanud ja nii mõnegi kergema haiguse lihtsalt üle elanud, kannatanud. Silmaprobleeme ei taha ta siiani tunnistada, sest peab seda nõrkuseks.
Mees on täiesti vastu, et ema siia koliks
Olengi lõhkise küna ees, ema tahab olla iseseisev ning üksi elada, aga on selge, et see tähendab peagi uut telefonikõne temalt või kiirabiarstilt. Või juhtub kõige hullem, et ta kukub üksi olles kokku ega jõua abi kutsuda. Meil mehega on kolmetoaline korter, ühe toa võiks emale eraldada. Kuidagi saaks hakkama küll ja vast meie tööajal saab ema ka üldiselt üksi hakkama. Kui seda mehele rääkisin, siis ta ei tahtnud üldse kuulata. Ta küsis küsimusi, millele ma ausalt öeldes ei oska ka ise vastata.
Praegu saab ema mõnda aega üksi olla küll, aga kui ta on voodihaige — hoolitseme tema eest 24/7? Kuidas nii tööl käime?
Mis saab meie eludest, kriipsutame maha ja elame vaid su ema nimel?
Kas su ema üldse tahab meist nii sõltuda ja olla meil väikese lapse eest?
Ma tõesti ei osanud mehele kuidagi argumenteerida, miks peaksime ema minu juurde võtma. Mees valis juba välja mõned erahooldekodud, kus ema võiks elada. Tema plaani kohaselt läheks ema pension siis sinna. Ema korteri aga üüriksime välja või müüksime sootuks maha. Sealt tuleks siis lisaraha, et terve kuu kulud katta ja kui jääb midagi üles, siis paneme kõrvale. Ühtepidi kõlab nii mõistlikult, aga samas on räpane tunne. Kirjutan nii oma ema maha, loobun temast.
Praegu paistab, et mehe sõna jääb peale, aga elame näeme. Ja lõppude lõpuks loeb ikkagi see, mis ema ise arvab. Kui ta keeldub hooldekodusse minemast, mis siis teeme?
