Imestunud külaline võõrustajatele: võtate mind avasüli vastu ja pärast klatšite tervele suguvõsale, kui häbematu muidusööja ma olen?
Mu üks sugulane, armas vanem tädi, elab looduskaunis kohas maal. Me ei ole ei esimese ega isegi teise ringi sugulased, kuid oleme olnud alati väga lähedased, veetsin lapsepõlvesuvedest suure osa tema juures ning kuigi nüüd on suhtlus harvemaks jäänud, helistame ikka tähtpäevadel ja saadame kaarte. Alati on ta mind kõne lõpus endale külla kutsunud ja kurtnud, et nii harva näeme.
Olen igal suvel puhkuse ajal üritanud siis aega leida ja ka tema poole sisse põigata, nii ka eelmisel suvel. Kuna ta alati ise rõhutab, et midagi kaasa pole vaja tuua, tulgu ma ise ainult kohale, siis nii ma ka olen teinud. Mis ma tassin talle kokku mingit pudi-padi, mida tal tarvis ei lähe, ning tavaliselt söön enne minekut alati kõhu täis. Tahan rõhutada, et ma ei pea ennast mingisuguseks puuk-külaliseks, kes perenaise külmiku tühjendab ja eiteamida nõuab.
Aga kuna tegu on lahke vanainimesega, toob ta alati oma parimad palad lauale, keedab kohvi, küpsetab kookigi ning nõuab, et jääksin ööseks. Kuidas sa ütled nii armsale vanainimesele „ei“, kes peaaegu pisarsilmi palub, et söö kooki, joo kohvi, maitse liha, võta kartulit… Eelmisel aastal siis jäingi ööseks ka, et memmekesele heameelt valmistada. Mulle tundus, et ta oli väga õnnetu, kui ütlesin, et ainult korraks tulin ja tegelikult plaanisin õhtul linna tagasi minna. Tema käis peale, et neil saun köeb, jäägu ma ikka kohale, küll hommikul jõuab sõita. No ma siis jäin, käisin saunas ja minu meelest oli väga tore päev ja õhtu, tundsin ennast teretulnuna ega märganud hetkekski, et oleksin neid häirinud. Sõitsin koju, rahu südames ja meel hea.
Alles nüüd kuulsin sugulastelt, et memmeke ja tema pojad, kes ka tol õhtul maal olid, on aasta aega tervele suguvõsale mind taga rääkinud ja kirunud. Jutud käivad, et ma olevat üks igavene ihnuskoi, kes teiste arvelt endale mõnusat suvepuhkust võimaldab ja maale justkui hotelli puhkama olevat läinud. Ei meeldinud neile, et ma tulin ette hoiatamata (kuigi memmekesele juba mai algul ütlesin, et mul see konkreetne nädalavahetus on vaba ja ma siis astuks korra läbi), ei toonud ma lauale midagi, aga kogu nende söögi sõin ära, kasutasin saunas nende rätikuid ja pesemisvahendeid, voodipesu nõudsin ka ja järgmisel hommikul, kui kõik teised aiatöid tegid, magasin õndsat und ega läinud appi. Tuletan meelde, et plaanisin ainult korra läbi sõita, mistõttu polnud mul sauna asju kaasas, voodipesu samuti mitte, ning hommikul kell 7 ma tõesti ei taibanud rohima minna…
Sellepärast nüüd mõtlengi, et tõesti ei tea enam, kellele tohib külla minna ja kellele mitte ning millised kutsed on siirad ja millised niisama jutujätkuks öeldud. Kui mind kutsutakse külla, võetakse vastu ja kostitatakse, palutakse kauemaks jääda ja tehakse voodi valmis, siis kust mina pean teadma, et tegelikult ootab kogu pere, et ma ikkagi võimalikult kiiresti minema läheks? Mul on väga piinlik kogu suguvõsa ees, kes mind ahneks muidusööjaks peab. Memmekesele saadan jõuludeks ja sünnipäevaks ikka kaardi, aga rohkem ma nende inimestega tegemist teha ei taha. Ning loomulikult ei julge ma enam kellelegi külla minna, mine tea, mis jutud pärast jälle liiguvad.
