Meelike arutleb: kas eksmehelt raha mangumine on normaalne?
Arutasime asja sõbrannaga. No tõesti, kuidagi ei tahaks seda nii toredast ja kutsikasilmsest näitlejast arvata. Samas, ega ei tea ju kah, mis tegelikult suletud uste taga toimub. Küll on kuulsaid ja kummalisi tabatud naisepeksult ja siis ei jõua ära imestada, kuidas väliselt muidu nii toredad inimesed siiski vägivallale sõrme on andnud.
Tegelikult ei taha ma siis Johnny võimalikust vägivallatsemisest rääkida. Sest noh, vägivallale on viimasel ajal meedias õnneks piisavalt palju tähelepanu juhitud.
Mõtlema pani hoopis asjaolu, et Johnny noor modellist abikaasa, kel omal edukas karjäär olemas ja raha peaks nagu kah jaguma, hoopiski elatusraha nõuab. Et kes siis niimoodi teeb? Kas omal tõesti raha pole? Ja miks peaks eksabikaasa sulle veel raha andma?
Mina pole sellest kunagi aru saanud. Et endal on lahutus korra üle elatud, ei saa ma sellest kohe üldse aru. Lahutuse mõte on ju oma abikaasast võimalikult kiirelt ja valutult lahti saada ja oma eluga edasi minna. Miks peaks keegi, kellel pole seadusega sinule enam mingit õigust, sinult veel toetust saama? Nagu abikaasa alimendid või? Või on mul lihtsalt vedanud, et ise kedagi toetama ei pidanud?
Sõbranna oli pigem selle poolt, et mehed peaks ikka oma naistele ja eriti laste emadele ka peale lahutust raha maksma. Et nii on õige, eriti kui naised on aastaid kodu korras hoidnud ja lapsi kasvatanud. Sest noh, abielu on ju ikkagi mõeldud elu lõpuni püsima ja on igati loomulik loota, et nii ka läheb. Ja oma valikud sellele ideaalile vastavalt seatud.
Mina vist olen pisut vähem optimistlik ning arvan, et kui keegi on omal soovil (või siis ühise kaalumise tulemusel) koju jäänud ja lapsi kasvatanud, siis see on ikkagi enda valik ja enda vastutus. Jah, mees võib alati noorema juurde ära joosta. Aga mees võib ka auto alla jääda, mis siis? Riik maksab küll pisukest toetust, olenevalt riigist muidugi, aga omale uut tööd ja haridust sellega ju ikka ei soeta. Ja see on ju peamine, mida järsku üksikud endised koduperenaised taipavad. Et pole meest ja pole ka tulevikku. Aga kas selles on ka eksmees süüdi?
Loomulikult on igaühel õigus olla naiivne ja arvata, et elu läheb igavesti kuldselt ülesmäge ja aastakümneid kodus istumine ja laste kasvatamine end kenasti ära tasub. Aga alati ei lähe elu nii ja siis peaks ikka mingi varuplaan tagataskus olemas olema. Ja minu arvates pisut parem plaan, kui et oma ekskaasalt toetuse küsimine.
Võibolla näen ma taaskord asju teisiti, sest noh, omal lapsi pole ja ei saa olukorra tõsidusest aru. Ning elan plaaniga, et küll vajadusel üksigi kuidagi ikka hakkama saab. Aga mina küll ei kujutaks end eksmehelt raha küsimas ette. Et “kuule, ma siin istusin aastaid kodus, pesin su sokke ja paitasin su kasse, nüüd maksa mulle veel peale lahutust kah parajat nutsu”. Lahutus on lahutus ja siis on eksmees viimane, kellega üldse mingit tegemist teha tahaks. Oli minu valik kodune olla, ja on ka minu valik mõelda sellele, mis siis ,kui elu omasoodu, plaanidest erinevalt läheb. Et mis siis saab?
Jah, lapsi peab iga mees toetama, aga laste ema? Mina nii ei arva. Kui laste ema otsustas end vaid laste kasvatamisele pühendada, siis olude muutumisel peaks ka ise hakkama saama. Ei saa vaid uue blondiini juurde jooksnud eksmeest süüdistada ja temalt raha nõuda. Abielus olles jah, siis tuleb üksteist aidata ja toetada, aga pärast? Mis point siis lahutusel on, kui ikka ühise rahakotiga arveldamine edasi toimub. Või mis teie arvate? Kas on normaalne eksmehelt ka pärast lahutust raha küsida? Seaduse järgi teatud tingimustel on õigus. Aga kas seda õigust siis nii hoolega ikka on vaja taga ajada?
