VEIDRAD NING UNUSTATUD RELVAD: Mehe haaramise seadeldis

Sadu aastaid tagasi võis iga väejuht, kelle alluvuses oli ratsavägi, veidi kergemalt hingata. Seevastu näris pelgalt jalaväelastest koosneva väeüksuse ülem tigedalt vuntsi. Ja seda põhjusega: kui sõjatandril läks madistamiseks, oli maapinnal sebival jalamehel pagana raske võidelda vastasega, kes istus kõrgemal hobuse seljas.

Seepärast mõeldigi välja hirmuhäratavad inimhaaratsid.

Haarats koosnes raudvitsast, mille sisse olid kinnitatud metallist kidad. Seadeldis omakorda oli kinnitatud pika puidust varda otsa.

Süsteem töötas lihtsal põhimõttel: jalaväelane üritas hambulise raudvitsa suruda ümber vaenlase kaela. Varrest sikutades tungisid ogad ratsaväelase kaela ning teda oli hõlpsam sadulast maha rabada, võimalusel korral ka tappa.

Seadeldise ava oli varustatud kavala vedrude süsteemiga, mis võimaldas ohvri kaelal kergesti sisse libiseda. Väljapääsemist takistasid aga teravad ogad.

Haarats leidis rohket kasutust eelkõige 16. sajandil möllanud sõdades.

Seda nutikat vidinat kasutati mitte ainult lahingutegevuses, aga ka tsiviilelus. Näiteks vangistati ning hoiti selle abil elus olulisi inimesi, tavaliselt pattu teinud ülikuid. Seega, teatud mõttes oli haarats hiljem leiutatud käeraudade eelkäijaks.