Ökoloogilise eluviisi valinud inimesed jagunevad laias laastus kaheks. On need, kes muretsevad enda tervise pärast, ja need, kes muretsevad keskkonna pärast. Ökomärgisega tooted on enamasti ohutud nii nahale kui ka keskkonnale, kuid suvel suvilas kasutamiseks vahendeid valides peab valiku tegema eriti hoolikalt. Tihti puudub liitumine kanalisatsiooniga, mistõttu puhastusvahendite jäägid satuvad loodusesse, samuti on probleemiks see, mida teha tekkinud prügiga.
Enamik tavapoodides müüdavatest pesu- ja puhastusvahenditest sisaldavad naftakeemiat, sünteetilisi lõhna-, värv- ja säilitusaineid, sünteetilisi tensiide, fosfaate, ensüüme, kloori, optilisi värvikirgastajaid, tugevaid pleegitusaineid jne. Need biolagunevad raskesti või üldse mitte ning kogunevad veekogudesse. Ökovahendite toorained pärinevad loodusest, näiteks mahepõllunduse oliivi- ja kookosõlist ning on seetõttu ka täielikult biolagunevad.
Loomulikult ei näe keegi looduses pesuvahendite jääke, ent pestitsiidide kogunemiskohaks on jõed, järved ja muud veekogud. Anorgaanilised toitained rikastavad veekogusid ja panevad vetikad vohama. Kui need lõpuks lagunevad, võtavad need veest ära hapniku. Põhjavette sattunud pestitsiidid rikuvad ära kahepaiksete ning kalade elukeskkonna ja jõuavad vee ringkäigus tagasi inimeste toidulauale.
Teised puhastusvahendites kasutatavad ained kuuluvad lenduvate orgaaniliste ühendite hulka, mis muutuvad kergesti vedelikust auruks. Seega on oht manustada neid sissehingamise teel, need on ohtlikud osoonikihile ning aitavad kaasa fotokeemilise sudu tekkimisele. Lisaks on need tervisele kahjulikud — on leitud kahjulik mõju kesknärvisüsteemile, mutageensed, teratogeensed ja kantserogeensed mõjud. Samamoodi, nagu need ühendid mõjuvad meie tervisele, mõjuvad need ka keskkonda sattudes elusorganismidele ja kogu ökosüsteemile. Üks veeorganismide tapjaid on triklosaan, ent keskkonda kogunevad ja seda saastavad ka sünteetilised lõhnaained.
Igal aastal visatakse minema 12 miljonit tonni plastikanumat ja -pakendit, ümber töödeldakse sellest vaid umbes 10%. See on suurus, mida on keeruline ette kujutada, kuid luubi alla võib võtta oma pere tarbimise. Säästliku kasutamise korral jagub liitrisest pesuvahendist paariks kuuks, seega jääb aastas üle vähemalt kuus liitrist plastpudelit, kuus pooleliitrist nõudepesuvahendi pudelit ning lisaks kõik ülejäänud pakendid, milles on üldpuhastusvahend, klaasipuhastusvahend ja muud tooted.
Kuigi tundub, et plasti suurimaks probleemiks on mitte lagunemine, on olukord tegelikult vastupidine. Plastjäätmed lagunevad maailmameres mikroskoopiliseks plasttolmuks, mille õline baas tõmbab ligi muid ookeanis leiduvaid kahjulikke kemikaale. Nii tekivad väikesed mürgised graanulid, mida kalad ja merelinnud alla neelavad ning läbi kalade jõuab plastik inimeste taldrikule. Aastaks 2050 võib meres leiduda rohkem plasti kui kalu ja see ei ole eriti meelitav perspektiiv. Igal aastal leitakse 100 000 merelooma, kes on surnud plastiku tõttu ning neid on ilmselt kordades rohkem.
Pakendijäätmete vältimiseks soovitatakse osta korraga suuremal hulgal tooteid, kasutada uuesti täidetavaid puhastusvahendeid või korduvkasutatavast (ja juba ümbertöödeldud!) materjalist pakendiga tooteid.
Seega — kui peate lisaks oma nahale lugu ka keskkonnast, valige ökomärgisega puhastusvahendid, mis on biolagunevad ega kahjusta elusorganisme. Veel parem variant on vältida neid ökovahendeid kasutades plastjäätmete teket.
Allikas: Bioblogi
