Noor naine homoseksuaalsusest: kas te arvate, et meil on lihtne ja me oleme niimoodi õnnelikud?! Arvake uuesti!

Olen 25-aastane neiu ning juba pikemat aega end vaevanud mure- ja vihamõtetega. Nüüd tahan selle endast välja saada. Teemaks on tänapäeva omasoo-iharus. Kuna sain aasta tagasi aru, et olen ka „selline”, siis tean täpselt, mida ülejäänud minusugused tunnevad. Ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas olen bi või lesbi. Aga tean, et mulle meeldivad naised rohkem, kui mehed.

Ma ei saa aru inimestest, kes seda ei mõista, või veel hullem-hukka mõistavad. Ja nüüd küsin teilt: kas te arvate, et meil on lihtne? Arvate te tõsimeeli, et me ise valisime endale sellise elutee? Arvate te päriselt, et olemegi niimoodi õnnelikud? Või et see oli meie endi valik ja kindel siiras soov?
Olete te kordagi mõelnud, kui raske meil on?! Kuulda just TEIE arvamust sellest kõigest. Et see ongi tänapäeva uus mood ja teie seda ei aktsepteeri ja just geide puhul-see on rõve ja taoks nad kõik maa alla. Tõsiselt!?

Meie ei saa kõndida enda armastatuga käsikäes tänaval ja suudelda avalikult (kui me muidugi leiame kellegi, kes julgeb ka tunnistada, kes ta on ). Aga me ise ei saa ka seda avalikult tunnistada, sest kardame lähedaste reaktsiooni. Siin vahepeal mainin, et mul on ka üks sõber gei, kes vahepeal ei leidnud üldse enda elul mõtet. Ja edasi jätkades: me saame heal juhul olla armukese rollis, sest meie parter ei julge seda tunnistada, või on tema bi ja elab koos vastasoost inimesega, kuid teda tõmbavad ka omasoolised. Me peame nägema inimest, kellest oleme sisse võetud, kellegi teisega. Hullemal juhul neid koos kusagil pingil kaisus istumas, või suudlemas. Ja me ei saa midagi teha, ega öelda. Peamegi elama selles valus ja piinas, et MEIE EI SAA koos olla.

Me kõnnime tänaval ja näeme normaalpaare käsikäes kõndimas, ise unistades, et saaksime olla koos enda armsamaga, kes on samasooline. Suurtes seltskondades, nähes kedagi samasoolist, kes meile väga meeldib, EI SAA me tema juurde minna ja tantsima kutsuda-LIHTNE SÜÜTU TANTS. Aga me EI SAA seda teha.

Samuti ei saa me ka tööl olles enda tundeid välja näidata, kui meile keegi rohkem meeldib, kui tohiks. Me peame kõik selle endas alla suruma! Peame leidma mingi teistsuguse viisi suhtlemiseks, aga ka see on raske!

Ja nüüd teie, kes te meid hukka mõistate, PROOVIGE korraks mõelda. HETKEKS! Kui teile keegi väga meeldib, olete ehk juba sügavalt armunud ja te EI SAA temaga koos olla misiganes põhjusel. Kas on valus? On halb? Kurb? Tahaks nutta? Ehk lausa põgeneda? MEIE, geid, homod ja lesbid tunneme neid samu tundeid! Ainult vahega, et meie EI SAA seda just suurelt kuulutama minna. Ja seda SUUREM on meie valu. Väga väheseid saame usaldada sel teemal. Ja seda rohkem peame me seda kõike endas hoidma.

Ja nüüd räägin ma enda eest. Kui oleks võimalus, mingisugunegi-siis ma ei oleks see, kes olen! Selline elu on põrgupiin! Kohtan palju naisi, kellega tahaksin lähemalt tutvust teha või tänaval järele vaadata. Ja ma ei tohi seda kaua teha nagu mehed naisi vaatavad! Ka töö juures on raske näha igapäevaselt inimest, kes mulle tõsiselt meeldib, aga ma ei saa temaga lähemalt kontakti luua ja pean seda tegema väga vaikselt ja ettevaatlikult, et mitte teda eemale peletada! See ei ole sama lihtne nagu vastassooga suhtlemine, kus hommikust õhtuni saadad ilusaid sõnumeid, armsaid tekste ja südamest tulevaid tundeid. Sa peletad ta lihtsalt eemale, sest ta on ka NAINE/MEES! Teie suhtlus on MINIMAALNE, kuigi südames sooviksid MAKSIMAALSET. Sa surud selle kõik lihtsalt alla ja kannatad pisarad silmis, oodates kuni ta tuleb Su lähedale, sest see ongi mõnel hetkel AINUS, mida Sa saad. Ja te arvate, et ma olen õnnelik? Arvake uuesti!!!