Olen kaht last kasvatav üksikema. Tegelikult see, et üksikema olen, sellesse otseselt ei puutugi, mida kirjutada tahan, aga olgu ta siis mainitud.

Nimelt olen mina oma paljulapselisi sugulasi-tuttavaid jälgides veendunud, et kui peres on juba üle kolme lapse, ei saa ka kaks vanemat nendega nii hästi hakkama, kui vaja oleks. Ja lapsed ei saa enam seda tähelepanu, mis nende jaoks nii oluline on.

Ühel mu vanal kooliõel on neli last, kellest üks on minu vanema lapse sõbranna. Puutun selle lapsega väga tihti kokku ja ta on lausa ise öelnud, et on vahel kade minu tütre peale, et viimasel nii palju õdesid-vendi pole kui tal. Tüdruk on juba teismeline ja temaga saab arukat juttu rääkida. Ta muidugi armastab oma õde ja vendasid, aga tunnistab, et need tohutud kaklemised koos kasvades olid nii väsitavad. Ta on kurb ka sellepärast, et ta pole kunagi ainult koos vanematega kolmekesi kusagil käinud, ikka on mõni õde-vend kaasas.

Minu arust peab iga laps kasvades saama jagamatut tähelepanu. Üle kolme lapsega peres pole see lihtsalt võimalik. Isegi kolm last on tegelikult juba palju, minu arvates on ideaalne üks või kaks last. Lõpuks tuleb ikkagi alati arvestada ka selle võimalusega, et üks vanem perest mingil põhjusel kaob (nagu juhtus meie peres — mees leidis teise) — mis veel siis saab?

Mida teie arvate ja kogenud olete — kas tõesti suurperedes ei jagu igale lapsele piisavalt tähelepanu?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid