Esimest suve kohvikus tööl: eestlased on kõige ebaviisakamad kliendid üldse
Sündmuskohaks on üks Tallinna populaarne kohvik/söögikoht. Ma olen veel nii-öelda kollanokk ehk töötan selles valdkonnas esimest suve. Ei tahtnud ülikooliaasta järel suve lihtsalt rannas päevitamise ja festivalide vahel tuuritamise peale raisata.
Esimesed tööpäevad imestasin, et kas tõesti suhtutakse teenindajasse nii üleolevalt või ma mõtlen üle. Nüüd, ligi kaks kuud hiljem, võin öelda, et ei kujuta.
Purjus klient tormas kööki
Mõned näited. Nädalavahetusel on kliente vahel nii palju, et ma jooksen jalad villi, et vähegi kiiresti teenindada. Ja pigem kipuvad kritiseerima need, kes oodanud vaid napid minutid. Möödunud laupäeval kõndis üks pisut (tagasihoidlikult öeldes) nokastanud mees kööki sisse ja karjus, et kus on tema söök. Väga vähe jäi puudu, et ta oleks vastu pliiti taarunud ja end ära kõrvetanud. Ma märgin tavaliselt laua juures märkmeid tehes üles ka tellimuste kellaajad, et vahel minna näiteks viisakalt vabandama, et pisut läheb veel aega. See aga oli üks viimastest tellimustest. Loomulikult see mees oma käitumise pärast ei vabandanud, vaid pahandas lauas edasi.
Rääkides alkoholi mõjudest, tööandja luges kohe alguses sõnad peale, et kui klient on väga purjus, siis alkoholi ei müü. Mõistan, mida peavad tundma Rimi kassapidajad, kui mõni inimene järjekorda kinni hoiab ega saa ka pika selgituse peale aru, et talle õlle kuuspakki ei müüda.
„Nagu mida, mis sul viga on… Ee, kutsu teine teenindaja. Kes sul siin purjus on…“
Täpselt sellised laused tulevad vastu, kui hilistel öötundidel mõnele seltskonnale selgitan, et ma alkoholi ei müü. On isegi hakatud mu välimust kirjeldama, et andku ma aga jooki, et äkki siis saab isegi minusuguse ilusaks juua.
Suva see kokk, sõimatakse teenindajat
Nüüd mõeldes on mul piinlik, kui vahel olen iga väikese asja pärast teenindajale kurtnud, et söök ei maitsenud. Küll on liiga vähe soola, küll on supp jahtunud. Tegelikult ei ole teenindaja selles üldse süüdi, ka siis, kui tõesti toit pole kõige maitsvam. Alati on võimalik viisakalt selgitada ja siis teenindaja ütleb kokale edasi. Enamasti kliendid ei tahagi, et kokale midagi edasi öeldaks, parema meelega sõimavad teenindaja söögi pärast läbi ja ongi end välja elatud. „Maitse, maitse ise. On ju külm,“ nii on mulle käratatud väidetavalt jaheda supi pärast. Kui ma maitsmast keeldusin, siis nentis klient, et selge! Isegi töötaja ise keeldub sellist jama söömast.
Kord tellis klient endale salati, kuhu palus lisada seeni. Hiljem pahandas, et seeni oli nii vähe, et neid polnud üldse näha. Üle ma neid seeni lugeda ei saanud, sest klient sõi salati ikkagi isukalt ära, aga nõudis nüüd raha tagasi, kuna seeni olevat vähe olnud. Raha tagasinõudmist on üldse palju. Kord nõuti raha tagasi ka õlu eest, kuna see oli kliendi sõnul liiga hägune ja lahtunud (selleks ajaks oli ta üle poole kogusest ära joonud).
Vihane sünnipäevale kallas mu joogiga üle
Olen märganud mustrit, et ebaviisakad on enamasti kaasmaalased. Ehk on see mingi ülemvõimu tunne, et näe, tööl ülemus näägutab, koduelu pole ka kõige parem, aga söögikohas saab tunduda end ise bossina ja teenindaja on väike mutrike. Muidugi on ka väga toredaid eestlasi (eriti nädalavahetusel päeviti vahvad perekonnad lastega), aga kahjuks on väga palju nukraid näiteid. Nutma hakkasin siis, kui oli ühe mehe 30. sünnipäev. Nad jõid ja jõid, pidin kogu aeg uute pudelitega edasi-tagasi jooksma, aga neile ikka tempo ei meeldinud. Üks sünnipäevalapse sõber kallas mu lihtsalt „kogemata“ joogiga üle ja pool seltskonda hakkas selle peale naerma. Mul viskas nii üle.
Samas järgmisel päeval käis väga palju toredaid turiste. Vanemad abielupaarid rääkisid oma reisielamustest ja jätsid ka korralikku jootraha. Ja siis oli ka üks tore eesti perekond, kus tähistati vanaema 85. sünnipäeva. Vahvaid kliente on, aga kahjuks suudavad ebameeldivad elamused need vahvad elamused lämmatada.
