HUMOORIKAS PEAKATE: Vihmavarjumüts oskab üllatada
Vähe on neid esemeid, mille üle on rohkem ilgutud ning lõbusat nalja heidetud. Siiski, hoolimata irvhammaste väsimatust lõksutamisest on toode olnud kasutusel rohkem kui 130 aastat. Pole ka ime, sest vidin on tarbitav nii pilakaubana kui ka praktilise abivahendina.
Millest paganast me nüüd räägime?
Meie tänaseks huviobjektiks on VIHMAVARJUMÜTS.
Iseenesest odav, mugav, kerge, kokkukäiv ja täiesti toimiv asjandus. Ainuke asi, millega vihmavarjumütsi kandja peab arvestama, on teda ümbritseva auditooriumi jäägitu tähelepanu. Raske on jääda tõsiseks, kui näed mööda patseerivat mammit või ontlikku pereisa, kelle pähe on istutatud kirev minivihmavari.
Nali naljaks, aga naljakal "arbuusimütsil" on palju häid ja varjatud omadusi.
Näiteks on see hindamatuks abimeheks ratastooliga liikujatele. Vihmavarjumüts jätab invaliidi käed vabaks, samas kaitseb nii sademete kui ereda päikesevalguse eest.
Ise sai mütsi katsetatud möödunud nädalavahetusel seenemetsas. Pilvikuid oli roppu moodi. Ühtäkki hakkas sabistama. Ei siis muud, kui vargne kõrvalpilk vasakule-paremale ja "arbuus" vupsti pähe.
Ainuke asi, mis tuli kohe ära kannatada, oli kaasseenelise homeeriline naeruhoog. See küll vaibus õige pea. Sest korralik seenetamine vajab kaht vaba kätt. Ühe käega vihmavarju hoida ning teisega seenetada on keeruline. Pähe torgatud vihmavarjumüts on aga piisavalt suur, et hoida suurem osa kehast ning riietest kuivana. Ja seeneline löögivalmina. Ehk siis, tänu mütsile jäin vihmasajus enamvähem kuivaks ning minu seeneründevõime oli eeskujulik. Minu kaaslane oli märg, tige ning kärsitu. Sest tal ei olnud "arbuusimütsi". M.O.T.T.
Siiski juhtus tagasiteel üks apsakas. Metsast välja astudes olin kerges seeneeufoorias ning kirev müts unus peast eemaldamata.
Külavaheteel vastu vändanud kohaliku poisikese suu vajus ikka päris lahti. Ja juba oli tema ratas ümber pööratud ning jõnglane väntas kodu poole sellise hooga, et pedaalidest lõi sädemeid.
Lapse kodutalust mööda kõndides kiirenes samm tahtmatult: alateadvuses viirastusid aidas vikateid ning kõplaid teritavad külamehed, habemed vihaselt õieli. Nende kõrval närviliselt jalalt jalale keksiv külapoiss, ise ärevalt mehi õhutades: “Issi, onu-Eevald, rutem, rutem! Külahullud pääsevad muidu pakku!”
Tegelikult oleks vihmavarjumütsi renomee tõstmine lihtne. Piisab, kui vihmavarjumüts pähe sokutada mõnele Eesti stiili-ikoonile (kohe plahvatavad meelde Lauri Pedaja, Eda-Ines Etti, Rolf Roosalu või isegi härra Fokin isiklikult) ning saata nad naerusuiselt meedia ette patseerima.
Seejärel ei ole kaupmeestel tarvis teha muud, kui tellida Hiinast esimesed konteinerid uut trenditoodet.
Noh, eesti vaprad ja ilusad, kes võtaks ette vihmavarjumütsi promomise? Ausalt, väärt müts on, tasub vaeva ära.
Kohtuotsus: 8.2/10
