Vaata endasse: mida sinu hirmud sulle öelda tahavad?
Hirmutunnet kogetakse enamasti millegi eriti jubedana, sest ei tunta hirmu tagamaid. Enamasti peetakse hirmu enda vaenlaseks, nõrkuseks ja justkui karistuseks, vastandjõuks, mis ei lase soovitud moel tegutseda. Kuid mis oleks, kui hirm on hoopis inimese hea sõber, sisemine nõuandja. Ja see pärineb energeetika sügavustest ja on lihtsalt sõnum, info, mis on sinu sisemiste aspektide poolt sulle saadetud.
Hirmu kirjeldatakse armastuse vastandpoolusena, paha ja halvana, mõistmatuks ja jõuetuks tegevaks energiana, mis halvab teotahte ja tegutsemisvõime. Kuid tegelikult on hirm hoopis inimese alateadvuse kaitsemehhanism, mis on loodud inimest kaitsma ja hoidma. Hirm manitseb ettevaatlikusele. Miks hirm mõnikord lausa halvab, on sellepärast, et üks sinu sisemine hääl küsib sult veelkord üle, et mõtle ikka hästi järele, kas sul tasub seda sammu astuda. Ta tuletab sulle meelde, et nüüd, selles kohas, situatsioonis või selle inimesega seonduvalt on oht haiget saada.
Mis on hirmu taga? Hirmu taga on inimese “sisemine laps.” See on inimese minevikus haiget saanud osa, mis on kunagise traumeeriva kogemuse tõttu peitu läinud ja püüab oma kunagistest vigadest õppida, ning ka sind õpetada. Kui inimlaps siia maailma sünnib ei oska ta ju paljusid asju karta, ta ei pruugi tunda hirmu, kuigi mõnikord oleks tark seda teha. Käe tulle panemist näiteks tasub ju karta?
Kuidas hirm töötab? Hirmu kõige sügavam kolle on instinktiivne ehk alateadlik kaitsemehhanism, mis on programeeritud inimest kaitsma haiget saamise vastu, sest ürgsel tasandil tähendab haiget saamine reaalset ohtu eksistentsile. Ehk siis, oht haiget saada võib olla ka oht surma saada. Ja see mehhanism õpib isiklikest kogemustest lähtuvalt. Hirmu kaitsefunktsioon jätab meelde iga pisemagi detaili õpetlikust eluolukorrast, kus haiget saamine toimus. See salvestab kõik seosed, ka sellest, mis sellele olukorrale eelnes ja mis järgnes ja edaspidi soovitab sul tungivalt (andes sulle kogeda hirmutunnet) vältida seda olukorda, kus sa eelnevalt oma “näpud kõrvetasid.” Ja mida tundlikum on inimene, seda rohkem detaile ja seoseid ta iga asja kohta näeb.
Inimene pärineb loomast ja hirm on intelligentne süsteem ka loomade psüühikas, mis toimib juba kümneid või sadu tuhandeid aastaid. Oletame, et looma ründasid jahimehed, ta sai haavata, aga tal õnnestus siiski põgeneda. Metsloomale jääb peale seda sündmust alatiseks meelde see koht, kus juhtum aset leidis, see kummaline “kuklatunne,” mis rünnakule eelnes, aastaaeg, isegi see, mis värvi sel päeval valgus oli. Lisaks mäletab ta, mis lõhn oli õhus, millised helid kuuldusid jne. Nüüdsest väldib uluk võimalusel alati seda paika, kus see kõik juhtus ja sarnase kuklatunde, hääle või lõhna peale paneb ta edaspidi ummisjalu jooksu. Sedasi toimib hirmu eksistentsiaalne kaitsemehhanism. Inimeses on aktiivne täpselt samasugune programm, kus igaühe alateadvus on vastavalt enda elus läbitud kogemustele ja haigetsaamistele salvestanud vastavad seosed.
Ühesõnaga, kui inimesel kaasnevad mingi elusituatsiooniga väga ägedad reaktsioonid, tuleb esile hirm, viha, tulevad koledad mõtted või mälestuspildid minevikust, siis tea, et enamasti on nende taga sinu sisemine kaitsemehhanism, kes püüab sulle lihtsalt meelde tuletada antud situatsiooniga seotud ohud, ehk võimalused haiget saada ja palub sul seda vältida. Ja see mehhanism võib mäletada ka eelmiste elude traumasid ja selliseid kaasasündinud hirme nimetatakse foobiateks. Ja vahel pärineb edastatav info ka kollektiivsest alateadvusest, ehk ürgsest pärandist.
Hirm on kartus haiget saada. Hirm on kõige sügavamal alateadlikul tasandil toimiv programm, mis ei tee vahet füüsilisel või emotsionaalsel valul, sest energeetilisest seisukohast polegi sellel niiväga vahet. (Energeetiline haav lähtub näteks sügavast solvumisest, ehmatusest, mõistmatusest, ebameeldivusest, leppimatusest, andestamatusest, põhjusest armukadedusele, turvatunde kaotamisest jne.)
Nii füüsilise keha kui energeetilise keha haavata saamine võib olla sandistav. Ehk siis noores eas kogetud ning senini lahendamata südamevalu, võib inimest jäädagi mõjutama ja energia lekib päev päevalt temast hingehaava kaudu välja. Nagu õnnetuses sandistatud jäse segab inimese tavapärast toimimist igapäevaelus, segab samamoodi seda ka emotisonaalse trauma puhul inimsese energiavälja jäänud jälg. Ja alateadvus kaitseb iseäranis kiivalt just selliste haavadega seotud valdkondi, püüdes vältida ohu kordumist.
Teiselpoolt on asjad siin ilmas seatud niimoodi, et isegi kui inimene püüab kannatusi ja hirmudest läbiminemist maailma eest peitumisega vältida, siis kohtub ta omakorda nende tagajärgedega, mis kaasnevad vajalike asjade tegematajätmistega. Hirm võib olla väga hea õpetaja. Ja hirm võib olla ka arendav, liikumapanev. Teisisõnu hirm kaitseb ka liiga pikalt staatilisusesse jäämise eest, kuna vähemalt mõõdukas liikumine on elu alus. Iga samm, mida astutakse, loob energiat. Igat kohta kehas on vaja liigutada, iga asja ruumis on tarvis aegajalt paigalt tõsta, muidu energia seiskub.
Miks on mõned inimesed tundlikumad kui teised? Erinevad inimesed võivad juba algselt olla programeeritud hirmutundega erinevalt suhestuma. Instinktiivsest vaatepunktist on “eesrindlikumad” inimesed, kes on loomult julgemad ning suurema pingetaluvusega ehk mõeldudki ohule vastu astuma. Nemad on sõdalased ehk valitud oma kogukonda kaitsma. Näib, et eriti tundlikud inimesed on seadistatud olema alahoidlikumad. Kui inimesele on antud anne tunnetada ohtu kaugemalt ja tugevamini isegi meeltevälise tajumisvõime abil, siis ehk on need indiviidid algselt juba olemuslikult valitud liiki säilitama? Ja tundlikumad, tihti vaimsemad inimesed, ravitsejad näiteks, on programeeritud suuremat ohtu juba kaugelt ette tunnetama ning sõja korral koopasse varjule minema, et osa kogukonnast säiliks ka juhul, kui sõdalased hukkuvad.
Kõikidele on elumängus määratud oma koht, kõik inimesed on täiesti erinevad, eripäraste tugevuste ning nõrkustega. Kuidas siis saab eeldada kõikidelt, nii teistelt kui endalt sarnaselt toimimist, kui mõned indiviidid pole loodudki esirinnas võitlema ning võistlema? Hea oleks kujundada endast adekvaatne enesehinnang, et nii enda elus kui ühiskonnas edukalt toimida. Ja edu all peetakse siinkohal silmas sisemist rahulolu. Kui inimese jaoks oleks loomuomane ehk olemuslik kõige kõrgemale oksale pürgimine, siis juhtuks sinna jõudmine loomuliku elu kulgemisena varem või hiljem nagunii.
Mis on inimese olemus? Inimese olemus on see, millisena ta sünnib. Inimese olemus on kõigepealt tema iseäralikud põhivajadused. Sellisena on ta loodud. Loomulikult hakkab siis ümbritsev keskond seda mõjutama ja inimeses võivad tekkida tahtmised, mis pole talle üldse loomuomased. Tihti on laps ja tema vanemad väga erineva olemusega. Isa võib nõuda pojalt suuri tegusid, kuna tema ise on suurte tegude jaoks loodud. Kuid lapse olemus koosneb, lisaks tema hinge valikutele kahest erinevast vanemast kokkupandud materjalist või veelgi enam- kogu suguvõsa eelnevast pärandist. Igaüks sünnib siia ilma oma ülesandega. Igaühe algne ülesanne on olla see, kes ta on. Enda tingimusteta armastamine on alati vaimse arengu esimene samm, see on vundament. See tähendab, et ei taheta tingimata olla keegi teine, ehk see, kes sa veel mitte ei ole. Siis saavad pikkamööda sinu energeetilised tihtipeale vastandlikud osad omavahel pingevabamalt ühtseks tervikuks liituda.
Öeldakse, et enda sisemiste eripärade teadvustamine on lahendus. Kuid mis on teadvustamine? Teadvustamine on enda aksepteerimine sellisena, nagu sa oled nüüdseks tegelikult kujunenud. Teadvustamine on endale tunnistamine- jah, see on see, kes ma (tegelikult) olen.
Igas inimeses on sündides vaikimisi olemas kõik võimalikud aspektid, arhetüübid kõikidest elusuundadest, iseloomujoontest ning omadustest. Mõningad nendest, näiteks iseloomujooned ja anded on läbi geneetilise pagasi juba aktiivsemad kui teised. Nüüd sõltub edasisest elust ning saatusest see, kuidas ülejäänud osad välja kujunevad, kui palju iga eraldiseisev osa “toitu” saab. Ja kas see toit on positiivne või negatiivne. Negatiivse toiduga, kogemustega läheb vastav aspekt rohkem peitu, varju. Positiivse laenguga, hea tundega seotud osa tuleb rohekm esile.
Inimese elu on olnud selline nagu see on, seda ei saa korrapealt olematuks teha. Ja selletõttu inimene on selline nagu ta on ja oma terviklikus arengus peab ta arvestama kõikide enda väljakujunenud nii nähtavate kui varju ehk alateadvusesse läinud osadega. Endast ainult üldises mõttes positiivse käsitlemine ei pruugi kaugele viia.
Vanemad kujundavad oma last oma eelduste, soovituste ning nõudmistega. Ja last õpetatakse vanemate sõna kuulama. Kuid toimides teiste, lisaks ühisteadvuse programmide õpetuse järgi võib lapse ego kujuneda tema tõelisest olemuslikust iseendast sedavõrd kaugeks, et ta ei saa oma sisemistest asjadest ühel hetkel enam üldse aru. Ja võivad tekkida sisemised konfliktid. Juhtub see sellepärast, et püütakse olla keegi teine ja seda veel omakorda kellegi teise pärast. Ehitatakse endale lõputud maskide kihid, käitutakse coolilt, aga sisimas jääb miski seda teatrit, mida inimene enda eluetendusena iga päev mängib, kurvalt pealt vaatama.
Hirm tekitab viha. Viha on samuti kaitsemehhanism, aga selle algpõhjus on tihti mõistmatus. Viha tekib kui on kohtutud ükskõik, kas sisemise või välise konfliktiga. Viha aluseks on pinge, mis tekib sisemaailmas olevate vastandaspektide vahel või üldiselt sise- ja välismaailma vahel. Liigne pinge on see, mis tekitab nii suure laengulise hõõrdumise, et emotsiooni energia keeb üle.
Võib ajada ikka vihaseks küll kui teised kõik sinu ümber saavad ja sina ei saa. Aga mõni inimene pole määratudki mõnda asja saama. Kui miski pole sulle määratud, siis ta ka ei tule, või kestab, õitseb väga lühikest aega. Mõne asja jaoks on õige aeg hoopis hiljem, äkki alles viie või kümne aasta pärast. Kui miski on määratud tulema, siis ta tuleb, selles ei tohiks samuti kahtlust olla. Sa võid jäädagi alati proovima, püüdlema, kuid tasub jälgida mitte niivõrd saavutuse staatust, kui seda, mida sa selle poole pürgides tunned. Manifesteeritud soovide täitumise alus pole mitte soovi energeetiline ülesurvestamine vaid täielik lahti laskmine. Kui sa jäädki teatud toimingute puhul hirmu või ebamugavust tundma ja pärast sündmust koged ennast tühjana, siis pole ehk sinu aeg selle jaoks veel tulnud.
Vahel proovitakse hirmu alistada tahtejõuga ja seda nimetatakse eneseületuseks. Kuid tark on pidada silmas, et sellest ei saaks hoopis endast üleastumine, ehk siis, et protsessi käigus ei peaks üks sinu oluline, hirmu tundev sisemaailma osa sinust lihtsalt lahkuma, jättes sind ilma terviklikkusest. Kõige laiemas mõttes pole miski olulisem kui terviklikkus. Inimese olemus on kirjas ka tema alateadvuses, ehk varjus. Kuid vari on osa inimesest ja üle oma varju hüpata pole teadupärast võimalik. Varjuga on võimalik vaid koos edasi minna ja valgustades seda õige nurga alt, on võimalik oma varju väiksemaks muuta.
Paljud inimese iidolid, kelle sarnased olla soovitaks on siia maailma juba loodud. Nad on ennast juba teostanud, jõudes kaugele olles nemad ise. Nad on maailmas neile määratud koha täitnud. Kõik tuntud maailmarändurid, staarid, mungad, valgustunud õpetajad ja surmapõlgurid on käimas oma rada. Nemad teevad oma tööd ning täidavad selles maailmas enda eesmärki. Kuid nende koht on juba täidetud. Niisiis, milline võiks olla sinu enda ainuomane tee?
Vajadus endalt kellegi teise moodi olemist, temaga samale oksale jõudmist nõuda, võib inimese viia iseendast väga kaugele. Iga inimene sünnib enda olemusega. Iga inimene sureb enda olemusega. Vahepealne teater, kus püütakse olla keegi teine, on tegelikult tarbetu. Mis oleks, kui püüaks leida hoopis enda autentse koha siin ilmas, leides ennast ja tehes asju sulle omasel viisil, kõrgusel, suurusel ja kombel. Igaühe jaoks on määratud eripärane olemiseviis, mis teeb püsivalt õnnelikuks. See on julgus olla sina ise. Kui inimesel on juba välja arenenud esilepürgiv ego, siis on vaja suurt julgust, et tunnistada oma süvaolemuslikku tagasihoidlikkust. Õnnetuks teeb tihti see, kui püütakse olla keegi teine, mitte ise. Samamoodi võib õnnetuks teha see, kui püütakse sügavuti samastuda enda egoga.
Selleks, et teada saada, kes sina tegelikult oled ning mida tegelikult tahad, tasub arutluse alla võtta ka info, mis pärineb sinu hirmudelt. Hea on küsida, mida sinu hirmud sulle öelda tahavad. Kui sa õpid läbi mõistmise armastama oma hirme, juhindud sa oma elus edaspidi läbi armastava teadlikkuse ja pole enam pimesi varjatud hirmude juhtida. Saa sõbraks oma hirmudega ja sa saad sõbraks iseendaga.
Loe rohkem Taavi blogist: http://rahuleidjad.wordpress.com/
