Suviste seksiseikluste jutukonkursi võidulugu: uskumatu lugu noore poisiga

Just lõppes Naisteka ja Ulaka Kaunitari väike jutukonkurss suvistest seksiseiklustest, mille magus auhind on nüüdseks välja loositud. Avaldame lugejate õhtusele naudingule kaasa aidata soovides konkursi võiduloo.

Viimased suved on möödunud üsna rutiinselt ja ausalt öeldes jätnud kergelt mõru maitse suhu: olen küll tööst puhanud, tegelenud hobidega, suhelnud palju sõbrannadega, kuid hinges on ikka valitsenud üksildus. Tõesti tahtsin, et see suvi oleks teistsugune, ent ega ma midagi erilist selleks ei osanud ette võtta. Õnneks võttis saatus ise minuga ette midagi üsna ootamatut ja ebatavalist.

Tegin ühel juulikuu õhtupoolikul koos oma koeraga rutiiniks saanud jooksuringi Emajõe ääres. Sageli jõuame linnast välja ning kuna inimesi liigub seal vähem, lasen neljajalgse rihmast lahti vabalt ümbruskonnaga tutvuma. Tollel õhtul juhtus aga nii, et koer läks ühe noormehe juurde ning hakkas enda kohta tavapäratult haukuma. Mina ju tean, et ta pole kedagi hammustanud, aga võõra ehmatab loomulikult ära. Samas oli see noormees mõistev, naeratas, ütles, et tal on ka koer ning jätkas oma teed.

Mõne päeva pärast kohtusime taas jooksurajal ning juhtusime sisuliselt kõrvuti sörkima. Tundsin ennast ebamugavalt, aga õnneks võttis tema jutujärje üles. Treenisime umbes pool tundi kõrvuti sörkides ning jätsime taas hüvasti. Pärast seda korda hakkasin natuke ta vastu huvi tundma. Ometigi surusin kõik mõtted maha, mina olen 34, tema tundus vähemalt 10 aastat noorem, aga igati nägus ja mõistliku jutuga poiss.

Huvi oli siiski niipalju, et järgmistel kordadel sättisin ennast treenima sinna, kus olin teda varem kohanud. Palju aega ei möödunudki, kui kohtusime taas. Nüüd sujus jutuajamine lihtsamalt, olin oma esialgsest kohmetusest üle saanud. Võtsin julguse kokku ja küsisin tema Facebooki, mille ta lahkelt mulle andis. Üldiselt pole ma meestele ise lähenenud, seega oli vastav samm päris kõhedusttekitav. Lõpuks mõtlesin aga, et mis mul ikka kaotada on, tõenäoliselt teen ennast lihtsalt vaid lolliks.

Lisasin ta sõbraks ja hakkasin profiili uurima. Enne arvasin, et Kristjan on minust 10 aastat noorem, kuid siis selgus, et vanusevahe oli lausa 14 aastat. Tundsin ennast väga imelikult: ta näis huvitava inimesena, kuid näis vastuvõetamatu hakata semmima endast nii palju nooremaga. Ometigi kirjutasin talle viisakusest esialgu lakoonilise kuidas-läheb stiilis kirja.

Meil hakkas jutt jooksma. Kuigi ühiskonnas on levinud arvamus, et suur osa kahekümneaastastest noormeestest mõtlevad vaid pidudele ja seksile, siis oli meeldiv, et leidub ka erandeid. Pärast teineteise kompamist kirjutasime muusikast ja raamatutest. Kristjani lai silmaring mõjus kütkestavalt, ta kuulas ka klassikalist muusikat, kuid tänu sportlikkusele ei mõjunud ta kindlasti mitte kuiviku ega nohikulikuna. Lugesin just oma lemmikkirjaniku Haruki Murakami romaani ning pärast selle fakti juhuslikku mainimist selgus, et ka Kristjan oli enamuse tema teostest läbi lugenud.

Mind kütkestavad intellektuaalsete huvidega mehed, pelgalt hea välimus eriti ei kõneta. Kristjanis olid hoolimata ta noorusest need mõlemad omadused olemas ning peagi avastasin ennast duši all temast fantaseerimast. Pärast seda, kui sooja veesurve abil keha mõnust värises, tajusin ma taas kurbust — ehkki ta näis just kui huvitatud olevat, ei tuleks meie suhtest vanusevahe tõttu suurt midagi välja.

Korra läksime veel koos jooksma ning pidasime aktiivset kirjavahetust edasi. Seda soodustas suvine aeg, sest töökohustuste kõrvalt poleks mul nii palju aega olnud ning vaevalt, et ka tema arstiõpingutega ühtiks endast vanema naisega pikkade kirjavahetuste pidamine.

Ometi tekitasid paar järgmist päeva ängistust. Me suhtlesime, kõik oli ilus, ka tema kirjadest hakkas välja kumama flirtiv toon (kuid mitte labane, hoopis intelligentne ja viisakas), kuid ma ei osanud kuidagi edasi minna. Lõpuks saatsin oma vanaaegsed põhimõtted ning käitumismaneerid kuradile ning küsisin, kas ta näiteks sööma ei tahaks tulla. Õnneks sain kiiresti positiivse vastuse ning valik jäi pitsarestorani kasuks.

Tundsin ennast ärevalt, kuna üle aastate sain minna kohtingule inimesega, kes tõesti kõnetas (vahepeal oli üks lörriläinud suhe ning pärast seda ma eriti aktiivselt kaaslast ei otsinud). Naisena olen pidevalt pidanud üksjagu tõrjuma ebasümpaatsete meeste lähenemiskatseid. Kohtingupäeva lõunasel ajal käis aga mul vastupidine mõte peast läbi: ehk olen mina see patune vanem naine, kes tahab noormehele käppa peale panna. Samas kujutuspilt, et võib-olla saan temaga intiimselt koos olla, erutas mind tugevalt. Hoolimata oma laialdasest silmaringist ja tugevast analüüsivõimest olid seni jäänud Kristjani sügavamad hingesopid suletuks, ta polnud enda isiklikku poolt eriti mulle avanud.

Kõik need mõtted tekitasid kahtlusi ja tundsin ennast peaaegu nagu viieteistaastane tüdruk, kes läheb elus esimest korda koos poisiga kinno. Tegin närvide rahustuseks väikese trenni, käisin duši all ning vabastasin pisikeste tugeva survega segistist väljapaiskuvate soojade veejugade all ennast pingetest. Kuigi olen enda arvates päris hästi säilinud, siis sättisin ennast eriti korralikult, et noorema mehe kõrval mitte vanamutina näida. Ma polnud ammu tundnud tugevat seksuaalset iha ja üldiselt olen ettevaatlik, kuid tajusin, et kui asjad peaksid väga füüsiliseks minema, siis poleks mul midagi selle vastu. Ausalt öeldes ma salamisi lootsin seda.

Jõudsime umbes kell 21 restorani ning aega oli piisavalt, et näost näkku rääkides teda veel lähemalt tundma õppida. Alguses oli Kristjan võib-olla natuke uje, aga see mõjus hoopis armsana. Olin jõudnud arusaamale, et mina olen nii-öelda juhtiv pool, kelle käes on initsiatiiv. Endalegi üllatuseks tuli harjumatus rollis esinemine hästi välja.

Tellisime suure pitsa ja karastusjoogile lisaks kummalegi klaasi veini. Mulle imponeeris Kristjani täiskasvanulikkus: olen suhelnud mitmete kolmekümnendates ja neljakümnendates aastates meestega, kes ei tea üldse, mida elult tahta. Temal olid aga sihid paigas, arstiks saamise nimel oli ta valmis kõvasti pingutama ning lisaks soovis ka teaduses karjääri teha. Oma sportlikkuse ja mitmekülgsete kultuurialaste teadmistega ei jätnud ta aga üldse kuiviku muljet.

Lõpuks tuli teenindaja ning teatas, et kohe-kohe pannakse söögikoht kinni. Kristjan ütles talle, et maksab ise arve, mis pani mind piinlikku olukorda (üldiselt tahan iseseisev olla ja pealegi mina kutsusin). Ta tundus üldsegi väga viisakas, aga ka pisut uje. Tegin ettepaneku koos jalutada. Poolteist tundi pärast südaööd jõudsime minu korteri ette. Kallistasime tugevasti ning kallistus läks sujuvalt üle kirglikuks suudluseks. Põimisin käed ümber tema ning tundsin tema kõvastunud peenist endale vastu surumas. Vahepeal kutsusin teda üles enda juurde — ma tõesti tahtsin teda saada — kuid tema jätkas suudlemist ning surus mind enda treenitud kehaga vastu seina. See mõjus hoopis turvatunnet tekitavalt.

Lõpuks, kui teda kolmandat korda üles kutsusin, peatus Kristjan ja ütles mulle ootamatult, et ta pole seda kunagi varem teinud. Ma ehmusin pisut ning lõin endale mõttes käega vasta otsaesist, oleksin ju võinud varem selle peale mõelda. Samas suudles ta mind veel rajumalt ning ütles, et tahab tulla.

Käest kinni hoides ning trepist üles kolmandale korrusele minu korterisse joostes valdasid mind segased tunded. Ega ma sellele südamlikule noormehele liiga ei tee ega survet ei avalda? Küsisin veel kord üle, ta ütles, et ei tea, kui kaugele ta on valmis minema, kuid tahab minuga koos olla.

Katkusime teineteisel riided seljast, ta polnud küll vilunud, kuid seda enam mõjus ta kogenematus siira ja vahetuna. Mõtlesin talle käega mõnu teha, kuid juba ta suudles mind kõhu pealt. Enne veel ütles:“Juhenda mind, kuidas sulle kõige rohkem meeldib“. Natuke aitasin teda, aga peagi leidis Kristjan keelega kliitori üles. Enne teda oli mul olnud viis meest ning juba esimese korra kohta ütleksin, et ta ei jäänud mitte millegi poolest alla.

See mõjus nii armsalt kui püüdlikult, kui ta seal askeldas, alguses aitasin näpuga kaasa, aga hiljem usaldasin ennast tema meelevalda. Hämmastav, kuid Kristjaniga tundsin ennast vabamalt kui oma varasemates suhetes. Niisugune vaimne sundimatus annab tohutult juurde! Lõpuks aitasin natuke veel näpuga ning sain võimsa orgasmi ning ei hoidnud ennast mõnust siputades üldse tagasi, vaid liiga kõva hääle tegemist üritasin vältida. Kristjan toetas oma pea mu kõhule ning vaatas siira rahuloleva pilguga (hämaras silm ikka midagi seletas) mulle sõnatult naeratades otsa. Korra kogusin ennast.

Võtsin Kristjani juba kõvastunud peenise pihku ning hakkasin eesnahaga edasi-tagasi liigutusi tegema. Mõtlesin teda peenisepea alt hakata keelega kõdistama, kuid ta ütles, et talle oleks see liiga suur samm. Nii armas, kui noormees ei ole valmis. Andsin endast parima, et tal mõnus oleks: vasaku käega silitasin õrnalt munandeid ning paremaga tegin üha jõulisemaid liigutusi. Ta tuli kiiresti otse teki peale, aga sellest polnud üldse lugu.

Kogu öö kallistasime, kaisutasime ja suudlesime palju. Tema siirus ja tähelepanelikkus mõjusid nii-nii armsatena. Sageli uuris ta, kuidas mul kõige parem oleks. See öö sain aru, et ei taha teda mingil juhul kaotada.

Loost on möödas üle kahe nädala ning asjad on edasi läinud sinna, kuhu unistasin. Esimesed vahekorrad olid ehk kohmakad, kuid oma tähelepanelikkuse ja hoolivusega kompenseeris ta juba toona kõik. Mida aeg edasi, seda kirglikumalt ning initsiatiivikamalt on ta mind võtma hakanud. Loomulikult teen kõik endast oleneva, et ka tema kogu hingest naudiks.

Tasuta lõunaid ei ole olemas ning üks nuga, nimelt vanusevahe, on mul kogu aeg kuklas terendamas. Ma tean, et see ei ole igavene ja kui peaksin ta kaotama, saab see pagana valus olema. Siiski olen sellest loost õppinud, et parem kogeda häid asju, nagu suurt vaimset lähedust, joovastavat seksi ja kõike muud mõnusat lühikest aega kui üldse kõigest sellest ilma jääda. Ma olen arvestanud, et Kristjan võib üks hetk kaduda, kuid ilusad mälestused enne minu surma ei kao.