Õnnetu vanaema: läksin tütrega päranduse pärast tülli ja nüüd ei näe ma enam iial oma lapselapsi...
Olen teinud elus suure vea ja kahetsen, aga sellest pole enam kasu. Tütar ei taha minust enam midagi kuulda ja kõige kurvem on see, et ma ei näe enam oma lapselapsi.
Mul on kolm tütart, noorim on kõige hakkajam ja tublim. Tema on ainus laps, kelle pärast ma pole pidanud muretsema ega unetuid öid üle elama. Koolis oli ta edukas, ülikooli läbis nominaalajaga, sai juba kõrvalt tööle, abiellus ja sünnitas lapsed. Tütar teenib hästi ja elab ilusat elu ja ma olen tema üle uhke. Kaks vanemat tütart on olnud vaheldumisi või korraga töötud, teinud juhutöid, elanud peost suhu. Keskmisel on tütar ja poeg erinevate meestega, aga praegu elukaaslast pole. Vanem tütar elab minu mõistes porduelu, ühest suhtest teise, pidevalt uued mehed ümber, töötegemiseks aega ei jätkugi. Raha küsivad mõlemad minult, pensionärilt, päris tihti. Eks ma ikka annan, aga paljukest mulgi on…
Kuna tervis pole enam kõige parem ja tean, et kauaks mind enam pole, tegin testamendi. Jätsin korteri, kus keskmine tütar praegugi elab, temale. Tal õnnetu elusaatus ja lapsed vaja suureks kasvatada, olgu tal siis vähemalt eluasegi. Ehk saab kunagi joonele, kui ei pea üürikorteris elama, kokkuhoid on ju seega päris suur.
Vanemale tütrele pärandasin meie maamaja, sest niimoodi oli meil tema isaga kokku lepitud. Esimene laps saab suvila endale. Pealegi on temalgi minu abi tarvis, sest üksi ta toime ei tule. Saagu talle siis see majakenegi. Ega suurem asi see pole, väike kökats, aga vähemalt katus pea kohal ja soe küljealune olemas. Enne ta seda maja päris enda kätte ei saa, kui mind siit jalad ees välja viiakse.
Mõtlesin nii, et see noorim tütar on ise nii tubli ja saab oma eluga nagunii hakkama, et pole vast hullu, kui talle midagi ei jää. Mis ta selle majaräbalaga või korterikesega teeb. Elama ta siia nagunii ei tuleks. Aga kui ta sai teada, et talle pole midagi määratud, said meie suhted otsa.
Noorim tütar süüdistas mind, et ma ei armasta teda ega mõtle tema lastele. Ütles, et sellepärast ta ongi nii tubli olnud, et mina olen kogu aeg tegelenud ainult tema õdedega. Ütles, et tal polnudki muud valikut, kui ise hakkama saada. Ta tundis ennast alati üleliigsena meie peres ja sellepärast kolis ta kodust nii kiiresti minema kui sai. Ja nüüd ma karistan teda selle eest, et ta on tubli olnud ja ei ela minu rahakoti peal, sellega, et võtan temalt ka tema lapsepõlvekodu.
Ta võttis kõik oma asjad, mis veel olid siia jäänud, ja läks uksest välja sõnadega, et teda ja tema lapsi ma enam ei näe ning elagu me tema õdedega rahus. Ta ei vasta ei minu ega õdede kõnedele, ka lapsed ei võta telefoni. Nad elavad meist kaugel, me ei saa sõita tema juurde vaatama, kuidas neil läheb ja olukorda siluma.
Jäin oma lapsest ja lapselastest ilma oma rumaluse tõttu. Kahetsen, et ta pärandist välja jätsin, aga ma tõepoolest arvasin, et tal pole ei korterist ega majast sooja ega külma. Kahetsen seda otsust oma väheste elupäevade lõpuni.
