Arutleme: kas kuriteo vastutus lasub ka naise enda tegudel või ainult perverdi väärastunud mõttemaailmal?
Eleen Änilane küsib tänases Eesti Päevalehes, et miks ta peab end pervertide pärast muutma.
Ma armastan jooksmist. Ma ei tea eriti palju õigest tehnikast ega jooksuteadusest, aga on mõned asjad, mida tean. Ma tean, et ma eelistan jooksmas käia hilisõhtuti, kui rada on tühi, kõrvetav päike ei ähvarda nahalt eralduvat higi silmapilkselt tuhastada ja ma ei pea mõtlema sellele, kas näen mööda kõndivate tuttavate jaoks piisavalt esinduslik välja. Rahulik on. Mulle meeldib nii.
/.../
Mulle ei meeldi see, et pean oma öiseid jooksutuure lähedaste eest varjama, kui ma ei soovi vastata küsimustele, kas mul pipragaas ikka on kaasas ja ega ma juhuslikult suitsiidses meeleolus pole, et end keset ööd vabatahtlikult potentsiaalsetele ahistajatele ja vägistajatele kandikul ette kannan.
/.../
Nüüd on mu lähedastel varnast võtta uus halb näide: New Yorgis öise jooksutrenni ajal mõrvatud 30-aastase Karina Vetrano juhtum.
/.../
Pärast Karina mõrva on suur osa ingliskeelset sotsiaalmeediat ärritunud ja naisi hoiatatakse pimedas jooksmise eest. Juhtumisi olid Karinal seljas ka liibuvad spordirõivad, mistõttu hoiatavad kommentaariumide tarkpead noori naisi liiga paljastavas riietuses jooksmise eest. Internetirahva sõnul oleks Karina pidanud kuulama oma isa, kes teda kahtlases piirkonnas jooksmise eest hoiatas. Ikka ja jälle langetakse võrku, kus mõrva vastutus lasub naise enda tegudel, mitte tapja väärastunud mõttemaailmal.
Mida sina arvad — kas naine peaks korrigeerima enda tegusid, et ennast mitte ohtu panna?
