Naisele teeb viha: mu vanemad hellitavad oma lapselapsed täiesti ära, kuigi meie pidime küll väiksena kogu aeg tööd tegema
See kõlab küll nüüd natuke kibestunud jutuna, aga mind vihastab mõnikord, et mu ema ja isa on paremad vanavanemad kui nad vanematena olid. Eks elu õpetab ja inimesed lähevad mõnikord leebemaks ja oma laste vastu ollaksegi karmim, sest „võõraid“ saab hellitada ja kui nad närvidele käima hakkavad, oma vanematele tagasi anda, ei pea nii palju vastutama ja ega ei tohigi liigselt kasvatamisvabadusi võtta.
Eks elu on ka nüüd teistsugusem kui varem, reeglid on teised. Alles oli ajalehtedes uudis, et Ameerikas sai karistada ema, kes oma meie mõistes juba suured lapsed lühikeseks ajaks üksinda koju jättis. Mina ei tea endavanuseid, kes nõukaajal lapsena lausa tundide kaupa valveta kodus poleks olnud. Ma ei hakka üldse diskuteerima teemal, et ohud on ka teised ja maailm on hullemaks läinud. Eks õnnetusi juhtus vanasti samuti, aga mõnikord tundub, et see vati sees hoidmine hakkab ka meie maile jõudma.
Meie olime vennaga titest saadik igal pool kaasas ja igale tööle pidime käed külge lööma, kõiki maatöid tegema. Ei mäleta, et meid oleks kuidagi eriliselt hellitatud ja poputatud. Vihkasin neid marjapõõsas istumisi ja kuumal suvepäeval rohimist-kõplamist, aga tuli ära teha ja tegimegi. Iga korjatud peotäis oli ju ka enda tarbeks ja vähendas ema töövaeva. Meid võeti alati metsa marjule-seenele kaasa, ei olnud mingit paanikat sel teemal, et lapsed on liiga väikesed. Toaski ei lastud niisama lihtsalt istuda ja mõnuleda, ikka oli midagi teha — koristada, aidata süüa teha, asju tuua-viia, vanemate jalavaeva vähendada. Kõigil olid kindlad ülesanded, mida täideti. Küllap ka mõnikord nurisedes, aga siiski ära tehes.
Nüüd on mu vennal juba üsna suured lapsed ning nad on pidevalt mu vanemate juures hoiul, mõnikord lausa nädalate kaupa iga päev, kui koolivaheaeg on või lasteaed puhkab ja nende ema-isa peavad päeval tööl käima. Mu vanemad on kodused inimesed, seega visatakse lapsed neile mõnikord küsimata üle ukse, eeldades, et küll hoitakse, mis neil kodus muud teha on. Muidu polekski midagi, vanavanemad hoolivad neist ja hoiavad hea meelega, kuigi vahepeal on hirmus väsinud, aga nad ise kurdavad, et ei saa mitte midagi tehtud, kui lapsed seal on. Ikka ja jälle kuulen, et marjad on korjamata või peenrad rohtus või ei saa teist või kolmandat teha. Käin neil nii tihti abiks kui saan, aga kunagi ei jõua kõike teha. Olen mitmeid kordi öelnud, et mis see siis olgu, pange lapsed tööle, juba kooliealised ju. Vanavanemad ei raatsi seda vist kuidagi teha. Lasevad neil mängida, toas arvutis passida ja telekat vaadata ning pärast kurdavad ise, et päev läks raisku, sest üksinda lapsi tuppa jätta ei julge, aga õue ajades ajavad lapsed näo vingu.
Vanavanematena on nad ikka tõesti väga leebed, ei tõsta peaaegu kunagi häält, ei kamanda lapsi, ei keela neid eriti. Mina mäletan, kuidas meie pidime omal ajal hirmus sõnakuulelikud olema ja karistust kartma. Kas see ongi tüüpiline vanavanemaks muutumise eripära või hoitakse poegade lapsi kuidagi teistmoodi, sest ei julgeta miniaga vaenujalale sattuda? Mind vihastab selline poputamine ja järeleandlikkus. Seda enam, et nad pole ise ka rahul ja kurdavad tagaselja, aga midagi ette ei võta. Ma ei teagi, kas minus räägib kadedus või loomulik pahakspanu. Viha teeb, ausõna.
