Välismaalt koju tagasi saabunud naine: eesti mehed ainult vinguvad!
Ma ei ole kunagi eriti poistega suhelnud, pärast seda, kui nad teismelisteks said. Eelkõige põhjusel, et minu tutvusringkonnas suhtlesid nad peamiselt megatibidega ja kommenteerisid isegi neid, et üks lonkab ja teisel on pekivõru ümber kõhu. See oli muidugi väga piiratud seltskond ja ega need maakooli tibid ka paremad olnud. Ülikooli ajal poisid ainult põrnitsesid ja jõid end täis, rääkima ei tulnud, ainult üliekstravertsed ja lõbusad tüdrukud suhtlesid nendega, sest läksid ise juurde ja muudkui lõbutsesid (mitte seksuaalselt, lihtsalt hoidsid juttu ja tuju ülal).
Nüüd olen aga välismaal õppinud ja elanud ning nüüd kodumaal tagasi olles esimest korda lähenen ka ise meestele, niisama jutu rääkimiseks. Ja mis välja tuleb — räägivadki kaasa, aga ainult vinguvad. Kes ütleb esimesel kohtumisel, et tal on depressioon, juba vanaisal oli skisofreenia jms, kes hakkab vinguma, et kõik naised suitsetavad ja joovad ja kontsi kandvad naised on üldse kergete elukommetega, kes muutub kadedaks iga hea asja peale, mis minuga on juhtunud, kes räägib, et naised on ikka piprad ja kätte ei anna, kes vahib jalkat ja küll ei meeldi üks, küll teine meeskond. Mitte ükski asi neile ei meeldi, igas asjas leitakse viga. Kusjuures, umbes 10% meestest pole sellised, aga siis neil on ka sadu naisi sabas.
Enamik mehi ikka vingub täiega, nagu oleks psühholoogi sessioonile sattunud. Räägitakse kogu isiklik elu ära, et mis jälle kuskil viga on, kommenteeritakse, et ma ei tohiks õlut juua või tullakse juba negatiivselt meelestatult, et autot mul pole, tööd ka hetkel mitte, olen üks mõttetu mees. Peaaegu kõik kokkupuutumised väljaspool formaalset sfääri viivad vingumiseni välja. Siis ollakse veel pahased, et miks ma teiste inimestega räägin (no halloo, me alles kohtusime) või kus ma nii kaua olin (vetsus).
Üldiselt inimestel peaks olema mingid teemad, millest esimesel kohtumisel (mitte kohtingul, aga seda ka) ei räägita. Sa ei pea oma elulugu ja halba tuju võõra inimese ette laotama. Välismaal olles pole ma kordagi kohanud, et keegi inimest tundmata talle isiklikust elust kurtma hakkaks ja vinguks. Isegi, kui räägitakse suvalisele inimesele oma muredest, tehakse seda teist arvestades ja ainult siis, kui ta tegelikult kuulata tahab ja kindlasti mitte vinguva suhtumisega, et kõik on paha. Eesti mehed muudkui põrnitsevad vihaselt enda ette, kellegi juurde ei lähe, ei räägi, ei naerata ja kui ise nendega rääkima lähed, siis muudkui vinguvad.
