Lastest on nii kahju: vinguvate, julmade ja kahepalgeliste emade tõttu sirguvad katkise hingega inimesed

Mu sõbranna rääkis mulle, kuidas ta juba kuude kaupa sõidab hommikuses bussis koos ühe ema ja tema lasteaiaealise tütrega. Tütar on armas, püüdlik, vaikne, aga ema suust ei kuule ühtki head sõna, ainult vingumist stiilis „mine istu juba maha, mis sa koperdad siin ees?“ Seda isegi siis, kui silmnähtavalt emale meele järgi olla püüdev laps on juba kiiresti pingi leidnud, ikkagi on millegi kallal õiendada.

Kui perega on mõnel korral liitunud ka keegi mees, eeldatavasti lapse isa, siis on naine nagu ümber vahetatud — hellitab last nagu suudab, kleepub talle külge nagu mesi ja aina kiidab teda. „Oi kui tubli, näed, ise oskasid bussipiletit piiksutada, sa oled tark nagu su issi.“

See sõbranna kirjeldus tuletas mulle meelde, kuidas minu lapsepõlves olid meil peretuttavad, kellest naine oli samasugune vinguja. Endal kogu aeg ees nägu nagu miski haiseks nina all ja ühtki leebet sõna tema suust ei tulnud, kõik tütrele öeldu oli ainult vinguval ja etteheitval toonil, kuigi teistega oli ta toon täiesti tavaline. Huvitav, et mõlema näite puhul oli tegemist ema ja tütre juhtumiga. Kas emad, vähemalt mõned, on tütarde suhtes tunduvalt kriitilisemad ja hellitavad poisse rohkem? See seletaks seda suurt massi mammapoegi ja katkise hingega naisi, keda iga päev näha võib.

Ma saan aru, et lapse kasvatamine ei ole lihtne ja tihti ei suuda rahulikuks jääda ning see on reaalsus. Normaalseks ei saa aga pidada seda pidevat inisemist ja õiendamist ja iga sõna ning keharakuga tunda andmist nagu laps oleks koormaks kaelas ja risti-põiki ees. Mõnikord satume me kõik pealt nägema stseene, milles lapsevanem just kõige adekvaatsemalt ei käitu. Olen korduvalt näinud, kuidas ema ähvardab jonniva lapse maha jätta ja ise ees minema kõnnib. See on pedagoogiliselt küll kohutavalt vale lüke, aga ma saan aru, et ei tohi ainult seda stseeni nähes pere igapäevaelu kohta liigseid järeldusi teha — võib-olla oligi hirmus halb päev, kogu maailma mured olid ema kanda ja just sel hetkel ta murdus, kuigi kõik senised aastad oli suutnud rahulikuks jääda. Mida ma aga ei suuda vabandada, on ekstreemsed julmused. Näiteks ühel korral nägin, kuidas ema sõitis lapsel autoga eest, laps jooksis nuttes järgi. Paari meetri järel peatas ema auto ja kui laps oli sinnani jõudnud, võttis juht jälle kohalt ja kihutas natuke edasi, võsuke taas kisendamas, et teda maha ei jäetaks. Nii mitu korda, kuni laps hoolimatult autosse tiriti. Ja pealtkuuldu põhjal sai selgeks, et põhjuseks oli lapse soov veekeskusse minna, aga ema ei suutnud rahulikult selgeks teha, et neil on kusagile mujale vaja minna ning seekord tõesti ei saa.

Samuti ei suuda ma reageerimata näha, kuidas ema last lööb või sakutab. Seda näeb tänavapildis liigagi tihti. Paneb mõtlema, mis siis kodus veel toimub, kui ka avalikkuses olemine end kontrollida ei aita. Selle igapäevase vingumise puhul ei saa aga ema välja vabandada üksikintsidendi või halva hetkega, tundub et inimene ongi labiilne, kahepalgeline. Minu seniste kogemuste järgi on nende emade lapsed ülipüüdlikud ja armsad, kuigi ei tea, kas emad on vastikud sellest hoolimata või on lapsed end selliseks muutnud just ema käitumise tõttu. Ühel hetkel kasvavad lapsed suureks, saavad aru, et nad ei hakkagi kunagi meele järgi olema ning lakkavad püüdmast, kasvatavad selgroo ja kaitsekihi. Seda paremal juhul. Halvemal korral tunnevad nad end elu lõpuni süüdi, et nad pole piisavalt head ning lömitavad iga autoriteedi ees. Hakka või uskuma, et neil meestel ongi õigus, kes oma rongaemadest ja vinguviiulitest eksnaisi kiruvad. Ma arvasin, et nad liialdavad ja igal lool on mitu külge, aga tundub, et selline inimliik on ikkagi olemas.