Lapsevankriga liikuv ema pahandab: miks peatuvad linnaliinibussid peatuse äärekivist kolme meetri kaugusel, nii et pean ikkagi käru bussi sisse tõstma?

Muudkui räägitase, et naised, sünnitage aga rohkem lapsi ja kõik läheb aina paremaks... Samas on nii palju suhteliselt väikeseid asju, mida riik ja linn saaksid ära teha, et emade elu lihtsamaks muutuks. Avaldame ühe ema kirja, kes linnas igapäevaselt lapsevankriga liigeldes küll ei tunne, et teda väärtustataks. Küsisime probleemile kommentaari Tallinna Linnatranspordilt ja selle ka saime.

Elan pealinnas ja liiklen tihti ühistranspordiga. Ma ei hakka siin pikemalt peatuma graafikutel, millest kinni ei peeta, või sellel, et bussis ette nähtud käru kohtade peal seisavad tavaliselt inimesed, kes ei viitsi eest ära minna, aga mul on hoopis küsimus bussijuhtidele. Nimelt — mis on see põhjus, et bussid, millel on madalad põhjad, peatuvad tavaliselt (jah, tavaliselt, see pole erandlik ega harukordne) bussipeatuse äärekivist 2-3 meetri kaugusel, nii et ma pean ikkagi oma raske lapsevankri koos lapsega bussi sisse ise tõstma, mitte ei saa seda sinna mugavalt lükata? Kas sellele on mingi mõistlik selgitus või on tegu lihtsalt bussijuhtide laiskuse/mugavuse/viitsimatusega? Sõidan tihti bussidega nr 23 ja 17/17a ning eriliselt keerulised proovikivid on minu ja kõikide teiste kärutajate ning ratastooliga liikujate jaoks Lilleküla Jaama ja Koolimaja peatus (suunaga Mustamäe). Pole lootustki neis peatustes käruga rahulikult bussi sisse või bussist välja sõita, alati pean tõstma. Koolimaja peatuses on lisaboonuseks veel see, et 2/3 juhtudest sõidab buss keskmise uksega, ehk sellega, kus on kärude hoidmise koht, täpselt peatuses seisva tänavavalgustusposti juurde. Nii et ma pean lisaks käru tõstmisele ka kahe ukse vahele jäävast postist mööda saama. Miks ei või sõita käru-ukse kohaga pool meetrit edasi või jääda pool meetrit tahapoole?

See ei ole muideks ainult minu mure. Äärekivist eemale jäävast bussist on väga-väga raske välja saada ka vanadel inimestel. Nad peavad astuma hiigelsuure sammu sõiduteele ja sealt kõnniteele ukerdama. Tihti pole kusagilt kinni võtta, et end toetada. See on väga ohtlik, sest vanainimene võib libastuda ja kukkuda.

Paluksin väga, et selgitaksite, mis sellise sõiduviisi põhjus on.

Vastab Tallinna Linnatranspordi AS avalike suhete spetsialist Urmas Tooming:

Vastuseks teie poolt meile edastatud lugeja kirjale tahame märkida, et Tallinna Linnatranspordi AS-i bussijuhid on kohustatud peatustes peatuma nii, et bussi ukse ja tänava äärekivi vahele jääks maksimaalselt 20—30 sentimeetrit. Paraku on osa peatuseplatvorme ehitatud selliselt, et liigendbussidel on raskendatud seal peatumine nii, et buss oleks sirge ning juhil oleksid peeglitest näha kõik uksed. Üks niisuguseid peatusi ongi Lilleküla jaam.

Teine põhjus tänava äärekividest kaugemal peatumiseks on see, et mõnedes peatustes on teekate ära vajunud. Kuna paljudel bussidel avanevad uksed väljapoole, siis äravajunud teekate ei võimalda uksi avada, kui buss peatub äärekivi lähedal.

Bussi ukse jätmine posti kohale on puhtalt juhtide lohakus ja hoolimatus. Niisugustest juhtidest tuleks kohe ja konkreetselt (bussi number, koht ja kellaaeg) teatada Tallinna Linnatranspordi AS-le.

Tallinna Linnatranspordi AS-is töötab ligikaudu 900 bussijuhti ning kahjuks leidub nende seas ka selliseid juhte, kes eiravad peatumisreegleid. Nende väljaselgitamiseks olekski hea, kui sõitjad teataksid neist meile. Siis saaksime nendega juba individuaalselt tegeleda. Oleme siiski veendunud, et suurem osa meie bussijuhtidest täidab oma töökohustusi kohusetundlikult.

Ühistranspordiga liikuvad lapsevanemad, jagage Naistekaga oma kogemusi linnadžunglis! Ja kindlasti teatage probleemidest Tallinna Linnatranspordi AS-ile — küll sõnast saab tegu ja emade elu muutub paremaks!