7 ÕPPETUNDI, mida me mõistame sageli liiga hilja
Iga ebaõnnestumine, mida me elus kogeme, õpetab meile midagi. Kui me jätame näiteks suitsetamist maha, kuid ebaõnnestume, siis oleme me lihtsalt avastanud viisi, kuidas seda mitte teha. Kahjuks kipuvad kõik elu õppetunnid tulema läbi ebaõnnestumiste ja see on meie teha, mida me selle uue teadmisega peale hakkame- kas me õpime sellest ja oleme tulevikus targemad, või me ei õpi sellest ja komistame selle otsa uuesti. Probleem sellega on, et kui me oleme elamas pea liiva all ja õppetunnid ei jõua meile pärale, võime me äratundmisele jõuda siis, kui on juba hilja. Inc.com toob välja seitse õppetundi, mis kahjuks jõuavad paljudele pärale liiga hilja.
1. Kui me tahame teha midagi, mida me armastame, peame selleks töötama teistest kolm korda rohkem
Enamus inimestel ei ole võimalust veeta elu tehes vaid seda, mida nad armastavad. Selle asemel on nad rakkes sellega, mis on neile öeldud, et nad peaksid tegema. Seda kas vanemate või ühiskonna poolt.
Või on nad lihtsalt tegemas midagi, mis pole neile üldse südamelähedane. Kui me tahame teha midagi, mida me armastame, ei tohi me seda eeldada, vaid peame seda võtma kui privileegi. Elu läheb palju ilusamaks hetkest, kui me lõpetaks kurvastamise, et me ei saa teha ainult seda, mida me armastame, vaid hakkame hindama neid hetki, kui me seda saame.
2. Viha varjus on alati peidus hirm
Kui me tunneme, et me kannatame, eriti, kui see tunne kestab pikalt, usume, et selles on süüdi midagi välist. Et selles on süüdi miski, mida me vihkame. Kui me töötame enda kallal ja pääseme sellest emotsioonist mööda, siis me mõistame, et selle vihkamise taga on alati viha ja kindlasti midagi, mida me oleme liiga kaua eneses hoidnud.
Kuid kõige selle all on alati peidus hirm. Hirm millegist ilma jäämise ees. Hirm haavatavuse ees. Hirm minema laskmise ees. Hirm muutuste ees. Alles siis, kui me tunnistame, et meid valitseb hirm, on võimalik edasi liikuda ja hirmudest vabaneda.
3. Meie igapäevaharjumused otsustavad, missugused me oleme tulevikus
See, mida me teeme täna, on üks osa sellest, kes me oleme homme. Kui me jätkame selle tegemist terve nädala jooksul, oleme me vaikselt muutmas midagi enda juures. Olgu see mõtlemine, kehakaal, suhe või ükskõik, mis omadus meie elus. Kui me jätkame selle tegemist terve kuu vältel, hakkame me nägema vaikselt muutusi.
Kui me teeme seda toimingut terve aasta, kaks aasat, viis aastat, siis ühel hetkel ei tunne me end enam ära, sest me oleme selle konkreetse tegevuse tõttu muutnud enda elu seda kindlat osa täielikult. Igal harjumusel, mida me jätkame, on mõju ja seda ei tohiks alahinnata. Olgu see harjumus hea või halb, otsustab see, kes me oleme tulevikus.
4. Meie emotsioonid vajavad harjutamist
Kui me räägime harjutamisest, siis tavaliselt mõistetakse selle all mingi oskuse omandamist. Näiteks klaverimängu või laulmise harjutamist. Kuid samamoodi vajavad ka meie emotsioonid harjutamist. Me võime harjutada nii alandlikkust, mõistmist, kui ka suuremeelsust.
Ka huumorisoon ja eneseteadvus on arendatavad, nagu ka vihaga , draamaga ja konfliktidega toimetulek. See, kes me oleme, on selle tulem, mida me teadlikult (või alateadlikult) eneses töös hoiame. Keegi ei sündinud virilana. Lihtsalt elu jooksul on arendatud seda külge rohkem, kui näiteks rõõmu.
5. Igaüks ajab oma asja
Ja see ei ole üldse negatiivne asi, sest kokkuvõttes peame me ju kõik hoolitsema eelkõige enda ja enda lähedaste eest. Igal ühel meist on omad eesmärgid, püüdlused, unistused, perekonnad, sõbrad ja lähedased ning me tahame ju kõik, et meie lähedased ja me ise oleksime õnnelikud.
Meil on kindlad inimesed, keda me usaldame, kuid siiski tuleks alati olla teadmisega, et lõppude lõpuks ajab igaüks oma asja. Me ei saa teisi kontrollida ja eeldada, et nad seavad meie vajadusi enda omadest ettepoole. Selle asemel, kui me palume nende abi enda eesmärkideni jõudmisel, olgem abiks ka neile nende eesmärkide saavutamisel.
6. Saavutus ei ole kunagi sama rahudust pakkuv, kui teekond selle saavutamiseni
Tunne, mida me kogeme rakendades teisi eesmärgi saavutamisel, on hoopis teistsugune, kui see, mida me tunneme, kui me oleme ohvriks toonud enda heaolu ja mugavustunde, et saavutada oma eesmärk.
Need pole isegi võrreldavad mitte, sest see ülev tunne, mida me kogeme peale pikka pingutust nautides töövilju, on igasugust pingutust väärt.
7. Raske töö ja naer ei välista teineteist
Kui inimene naerab ajal, kui tuleks keskenduda tööle, arvatakse, et inimene ei võta asja tõsiselt. Kuid see ei pea nii olema. Tegelikult tulevad parimad ideed just rõõmuhetkedel, sest siis ei ole aju kammitsais ja pinges. Inimlik kontakt algab naeruga ja hea tuju on palju produktiivsem meelsus, kui mossitamine.
Osad inimesed ei saagi sellest kunagi aru ja nad veedavad terve elu tõsise ja torisevana. Kuid me elame vaid korra. Elu tuleks näha positiivses võtmes ja väljakutsed ei ole probleemid meie elus, vaid võimalused õppida ja saada paremaks.
