Tõeline inspiratsioon: need on naised, kes jõuavad palju rohkem kui teised!
Kas sinul on hobi? Miski, mida teed suure kirega, mis paneb aja seisma ja muudab maailma ilusamaks paigaks? Kas see miski toob sulle ka lisasissetuleku? Kui enamik meist vaid unistab lisaajast ja sellest, et nad saaksid tegeleda hobiga, siis leidub meie seas ka naisi, kes jõuavad käia täiskohaga tööl ja selle kõrvalt tegeleda oma suure kirega.
Nii mõnelgi neist on hobist välja kasvanud mikroettevõte. Nii mõnigi neist varastab oma hobiga tegelemiseks unetunde. Aga nad pole seda hetkekski kahetsenud. Kes nad on?
Liisel Vellend — turundusjuht, kes küpsetab ka vahvleid
Millest on tehtud väikesed tüdrukud — ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust! Millest on aga tehtud Eesti popimad vahvlid? Sellele küsimusele teab vastust Saaremaalt pärit Liisel Vellend, kes küpsetab vabal ajal täiskohaga töö ja väikese lapse kõrvalt Vahvlihaldja brändi alt vahvleid.
„Mina arvan, et hea vahvli saladus on suhkur ja armastus,“ muigas Vellend ja lisas: „Meie vahvlite retsept on katse-eksitusmeetodil ideaalseks kaalutud. Kasutame üksnes kodumaist toorainet ning kõik on naturaalne — või, piim, suhkur, jahu. Tooraines ei tee me ühtki järeleandmist. Isegi heal ja halval suhkrul on suur vahe sees!“
Ka töövahendid on piltlikult öeldes kohalikul turult — kasutatakse alates 1963. aastatest pärit Volta tehases toodetud vahvlimasinaid. Need andvat just selle päris õige krõbeda maitse!
Ent millest kõik alguse sai? Igapäevaselt DEPOO turu ning toidutänava kommunikatsiooni- ja turundusjuhina töötav Liisel on suussulavaid vahvleid juba lapsest peale armastanud. Lapsehoolduspuhkusel olles hakkas ta aga üha rohkem küpsetama ja katsetama.
Kuna vahvlid maitsesid hästi nii tema enda perele kui ka sõpradele-tuttavatele, otsustas noor naine asja tõsisemalt käsile võtta. Mikroettevõte nimega Vahvlihaldjad sai alguse Facebooki lehena mullu 29. detsembril. Ja sealtpeale hakkas sõna kiiresti levima … “Kui alguses tundus see lihtsalt tore ajaviide, siis nähes, milliseid emotsioone vahvlid inimestes tekitasid, kasvas ka ambitsioon,” tõdes Liisel, kes kaasas ettevõtmisse sisuliselt kogu oma perekonna. Vähemal või rohkemal määral panustab Vahvlihaldjatesse kümmekond inimest.
Nüüd kutsutaksegi Vahvlihaldjaid erinevatele üritustele, laatadele ja lihtsalt koosviibimistele ning tellitakse vahvleid sünnipäevadele.
„Kui keegi oleks kaheksa kuud tagasi öelnud, et see kõik niimoodi lendu tõuseb, siis ma poleks seda uskunud! Aga praegu oleme ületanud kõik ootused,“ sõnas Liisel, kes tõdes ka, et ülearu kasumliku ettevõtmisega tegu pole. Emotsioon, mis sellest saadakse, pakub sootuks rohkem. „Vahvli hind on tegelikult üsna väike võrreldes kuludega. Miljonäriks sellega ei saa!“ muigas ta. Tegelikult küpseb Liiseli ja tema pere mõtteis aga veelgi vahvam unistus — nad tahavad luua oma „Vahvlihaldjate“ kohviku. Kuhu ja millal — seda näitab vaid aeg.
Hanna-Stella Haaristo, Mõttekoja Praxis hariduspoliitika programmijuhi kohusetäitja
Need, kes Hanna-Stellat igapäevaselt kontoris kohtavad, ei oskaks ilmselt mõeldagi, et õhtuti paneb ta selga hoopis teistsugused riided, võtab kaasa parimad vinüülid ja mängib popimates peolokaalides muusikat, mis rahva hulluma paneb. „Hehee, kas just hulluma. Aga mulle väga meeldib näha, kuidas inimestele meeldib muusika, mida mängin,“ muigas Hanna-Stella.
Tegelikult tegi ta DJ-ametiga juba väga varajases nooruses tutvust. „Mäletan, et juba päris väiksena, 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ronisin Mustlas kohaliku kultuurimaja videodiskodel DJ-puldi taha vaatama, kuidas ja milliseid nuppe seal keeratakse. Ja muidugi — mulle meeldis neid nuppe ise ka näppida,“ muigas Haaristo. Aastaid hiljem hakkas ta sõprade korraldatud pidudel ise samuti plaate mängima. Ja muusika, mida ta mängis, meeldis nii sõpradele kui ka talle endale. Üha rohkem ja rohkem.
Oma esimese ametliku DJ-seti tegi Hanna-Stella plaadifirma One Sense Music sünnipäevapeol Tallinn Music Weeki raames 2009. aastal Balous. „Mäletan seda pidu väga hästi,“ muigas Hanna-Stella ja lisas: „Mind pandi peo alguses kell kümme mängima, aga saal oli praktiliselt tühi. Kohusetundest alustasin siiski õigel ajal ja mängisin põhimõtteliselt vaid iseendale. Ja kui siis kolmveerand tundi hiljem hakkas rahvast tulema, alustasin oma setiga uuesti.“
Nii hakkaski sõna levima, et Tallinnas on uus ja tore naissoost DJ. Kutseid erinevatele pidudele mängimiseks hakkas üha rohkem tulema. Sellele aitas kaasa ka Hanna-Stella loodud miksteibid, mida väga palju jagati. „Kuna ma tegelikult väga ööinimene pole, siis viimasel ajal eelistan hoopis päevastel või õhtustel üritustel mängida. See sobib mulle paremini,“ sõnas Hanna-Stella.
Tõsi, raha pärast noor naine seda ei tee. DJ-töö eest saadava tasu investeerib ta koheselt uutesse vinüülplaatidesse. „Ma olen vinüülplaadisõber ja üritustel mängin ka ainult neid. Lugude miksimine ei tule muidugi kergelt, kuna muusika, mida kuulan ja mängin, on enamasti väga erineva biidi ja tempoga.“
Lisaks DJ-hobile on Hanna-Stellal juurde tulnud ka jooksmine. See aitab paremini tööstressist end maandada.
Ebe Meitern — ametnik, kes teeb koduahjus šokolaadihõrgutisi
Harjumaa Veterinaarkeskuses vanemspetsialistina töötav Ebe Meitern lõi silmanähtavalt särama, kui oma suurest kirest — küpsetamisest — rääkima hakkas. Ja see pole lihtsalt küpsetamine, vaid gluteeni- ja laktoosivaba küpsetamine. Nagu Ebe ise ütles, siis teeb ta: „Kõigevabasid küpsetisi.“
Ja kes neid kord maitsnud on — tahaksid ilmselt neid tooteid maitsma jäädagi. Mis kõige huvitavam — ei Ebel endal ega kellelgi tema perekonnast pole gluteeni- ja laktoositalumatust diagnoositudki! „Ma ise eelistan gluteenist eemale hoida. Saia- ja pastatooteid pole ma juba aastaid tarbinud. Tunnen, et need muudavad olemise raskeks,“ selgitas Haapsalust pärit Ebe, kes esmakordselt puutus gluteenivabade toitudega kokku Itaalias vahetusüliõpilasena. „Seal oli üks Leedu tüdruk, kellel oli gluteenitalumatus ja temaga koos katsetasime erinevaid gluteenivabasid pastasid. See oli põnev aeg!“
Tagasi Eestisse tulles avastas noor naine, et toidukirg temas üha kasvab. Ta hakkas perele ja tuttavatele erinevaid gluteenivabu maiuseid valmistama ja nautis nende tegemist kogu hingest. Lähedaste jaoks oli Ebe näol aga ilmselt tegemist lemmikinimesega maamunal — kes ei ootaks suussulavate šokolaadihõrgutistega saabuvat külalist?
Samal ajal asus Ebe õppima TTÜ magistrantuuri toidutehnoloogia erialale. „Bakalaureusekraadi tegin haldus- ja ärikorralduses, magistriõpingutes liikusin oma kirele lähemale,“ muigas Ebe.
Kõige suurema hoo sai tema kirg aga sisse Londonis Hotel Cafe Royalis praktikandina töötades, kus ta pidi ise arendama muna-, suhkru-, gluteeni- ja laktoosivabu retsepte restoranile. Just seal mõistis ta, et selles valdkonnas on ka Eestis väga suur arenguruum. Tagasi kodumaale jõudes tegi Ebe oma unistuse reaalsuseks. Ta mõistis, et kaotada pole mitte midagi.
Tänaseks on Ebe küpsetamishobist välja kasvanud ka oma väikeettevõte „Eat. Bake. Enjoy“. See on koht, kust saab tellida maitsvaid gluteeni-laktoosivabu hõrgutisi. Valikus on näiteks šokolaadi-banaanimuffinid datlikreemi täidisega, šokolaadibrownied ja mustikamuffinid. „Teen seda põhitöö kõrvalt oma koduahju kasutades, kuid mingil hetkel tulevikus tahaksingi vaid sellega tegeleda. Unistus on oma toodanguga jõuda ka jaemüüki ja miks mitte hiljem ka välisturgudele,“ sõnas Ebe, kes peamiselt kasutab Facebooki oma toodete turundamiseks. „Kõige paremini töötab aga endiselt kvaliteetne ja maitsev toode. Inimeselt-inimesele leviv sõna on see, millele kõige enam panustame.“
Kadi Paasik — töötab Tali poes klienditeenindajana, hobikorras valmistab pulmakingi
Klassikaaslaste hinnangul on Kadi naiselikkuse võrdkuju. Ta olevat õrn, malbe, aga samas on tal alati ka väga tugev visioon olnud sellest, kuhu ta tahaks jõuda. „Eriline inimene,“ ütlevad nad. Täpselt sama õrnad, naiselikud, kuid samaaegselt silmapaistvalt erilised on ka Kadi loodud pulmakingad.
Tartu Kõrgemas Kunstikoolis nahadisaini tudeerinud Kadi armus kingadisaini, kui käis Erasmuse programmiga Soomes Hämeenlinna ametikõrgkoolis jalasidisaini osakonnas õppimas.
Et mitte lasta Soomest saadud oskusi rooste minna, võttis ta Eestisse tagasi tulles ühendust Tartus asuva ja ühtlasi Eesti suurima jalatsitooja AS Sameliniga, kelle abil sündis tema esimene kingakollektsioon. Viiest paarist tänavakingadest ja aksessuaaridest koosnevat kollektsiooni esitles Kadi edukalt mitmel moeetendusel ja näitusel, millest suurim Tanel Veenre kureeritud moeprojekt “Kaamos”.
Kuna oma ettevõttest oli Kadi juba aastaid unistanud, siis tänavuse aasta alguses tegi ta endale antud lubaduse teoks. Ta liitus Tallinna Loomeinkubaatoriga, et luua ja arendada toimivaks ettevõtteks pulmaaksessuaaride bränd nimega Special Shoe. „Kõige keerulisem oli iseenda sees lõplik otsus langetada, et vot — nüüd teengi seda, mida armastan ja mis hästi välja tuleb! On vaja tugevat annust eneseusku, et ongi võimalik luua endale ise töökoht ja sellega ära elada,“ sõnas Kadi, kes töötab lisaks ka klienditeenindajana Eesti disaini poes TALI.
Kadi fookuses on eelkõige käsitööna valmistatavad pulmakingad naistele. Klient saab ise tegumoe, materjalide ja ka funktsiooni osas kaasa rääkida. Iga kingapaar on tellija nägu ainueksemplar. Kadi usub, et kui valmistatav toode täidab turul vajaliku niši, on vajalik funktsionaalne, omanäoline ja tarbijat kõnetav, siis kaasneb sellega ka edu. „Kindlasti pole see kõige lihtsam viis ära elamiseks, aga usun, et kaasnev vabadusetunne, võimalus enesearenguks ning hingeline rahulolu kaaluvad rahaliselt „mustad päevad“ ja magamata unetunnid üle,“ muigas ta.
Samas rõhutas noor naine, et väikeettevõtlusega tuleks alustada vaid juhul, kui see hobi on samaaegselt ka kutsumus. Miski, mis pakub rõõmu ja tuleb loomuomaselt hästi välja. „Kui tegevuse alustamiseks on piisavalt motivatsiooni ja sisemist põlemist („Ma saan hakkama, tulgu, mis tuleb!“) ja oled veendunud ka selle tegevuse majanduslikus potentsiaalis, siis andke tuld! Küll aga peab ettevõtet käivitades olema valmis enda mugavustsoonist välja tulema ning vajadusel muud hüved ohverdama. Ja seda nii ajalises kui rahalises mõttes,“ lisas Kadi.
KOMMENTAAR
Lee Maripuu
Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht
Mikroettevõtlikkus ehk hobimajandus on Eestis kanda kinnitamas — paljud inimesed on leidnud viisi, kuidas oma oskused või talent enda kasuks tööle panna. Ligi 40% Eesti elanikest on teeninud palgatöö kõrval lisaraha. Kõige sagedamini tegutsetakse vabakutselisena intellektuaalse- või loometegevuse valdkonnas, osutatakse majapidamisteenuseid, pakutakse konsultatsioone, müüakse enda valmistatud käsitööd, kunsti või toidukaupu ning üüritakse välja kinnisvara. Lisatööd otsitakse enamasti selleks, et suurendada sissetulekut. Samuti hinnatakse hobitööst saadavat eneseteostust ning suuremat paindlikkust tööaja ja -koha valikul.
Veel torkab silma, et naised on meestest passiivsemad lisateenistuse otsijad ja ettevõtjad. Samas näitab hiljutine uuring, et naised on lisaraha teenimisest, hobitöö tegemisest ja ka oma ettevõttega alustamisest huvitatud. Seega tuleb lihtsalt veidi julgust koguda ja mõelda, kust ja millega alustada?
Oma rahaasju korraldades mõtleb enamik meist tavaliselt sellele, kuidas oma väljaminekuid piirata. Ent sama oluline on ka sissetulekuid suurendada. Kui sulle tundub, et sinu panus ja töötasu ei ole omavahel kooskõlas, siis küsi palka juurde või vaheta töökohta.
Haridus on alati hea investeering, nii et õpi midagi uut ja tõsta oma kvalifikatsiooni. Kui sul on loomingulisi andeid, näiteks fotograafia, kirjutamine, keeleoskus, siis pane see enda kasuks tööle ja alusta vabakutselisena mõne lisatööga. Südamelähedane hobitöö aitab suurendada nii sissetulekuid kui karjääriga rahulolu.
