Minu eksmees on salajoodik — see tähendab, et seltskonna ees on ta naeratav vunts, kes vaid veiniklaasist limpsib. Teel kodu poole algab autoroolis poest ostetud õlle joomine, millele järgneb kolm päeva kestev lausjoomine.

See tipneb alati psüühilise vägivallaga ning aeg-ajalt ka füüsilise agressiivsusega. Enda selgematel hetkedel ütles ta vaid: "Kardan, et muutun oma isa sarnaseks", segastel aga: "Sinu pärast olengi ma jooma hakanud." Kõik teised olid süüdi ja lollid, manipuleerimisoskused olid võimsad nagu psühhopaadile kombeks.

Õnneks oleme nüüd lahus (olin tema kolmas ametlik naine), kuid tollal olin kõrvuni armunud ja ülinaiivne ja arvasin, et minuga koos olles ta muutub. Tean vaid seda, et tema järgmine elukaaslane kurdab sugulastele oma kurba saatust, kuid avalikkuse ees poseerib käevangus. Eesti on ju väike, keegi tunneb kedagi, kes tunneb teda.