Mehed, mis keeles teiega rääkima peab, et te lõpuks palutud asjad ära teeks?
Näide omast kodust. „Kallis, köögikapi uks kriuksub ja logiseb juba mitmendat päeva. Kui sul tekib vaba hetk, kas saaksid selle palun ära parandada?“ „Jah, okei,“ kõlab vastus ja mina jään pikisilmi ootama seda õndsat hetke, mil ma ei pea enam kartma, et kapiuks mulle pähe kukub. Nädala pärast on kapiuks ikka samas seisus. „Kallis, mäletad, sa pidid selle kapiuksega tegelema, ma kardan, et see kukub ühel hetkel alla. Saad sa palun seda vaadata?“ „Jaa, ma ju ütlesin, et ma tegelen sellega!“ käratatakse vihaselt. Veel nädal hiljem on mul kööki minnes juba tõsine surmahirm ja nähvan pahaselt: „Kaua sa kavatsed venitada, miks sa seda ust juba ära parandada ei võiks?!“ Selle peale sai muidugi mees kurjaks ja kurtis, et tal polegi isu midagi kodus teha, kui ma PIDEVALT NÄÄGUTAN!!! Tüli päädis sellega, et ma kutsusin oma venna, kes tegi mu kapiukse korda. Mul hea meel, et enam oma kodu kartma ei pea, lootsin, et ka mees on rahul, et ei pea oma tagumikku liigutama. Tema sai hoopis vihaseks, sest ta ju lubas selle ära parandada ja nüüd on tal mu venna ees piinlik.
Niisiis. Mitme viisaka, sõbraliku ja kena palumise peale pole vaja reageerida, mis siis, et tegu on eluohtliku situatsiooniga. Nähvamise peale saan külge näägutaja tiitli. Kelleltki teiselt abi palumine on veel eriti karm kuritegu. Mida ma siis tegema pean? Sorri, aga ma ei kavatse kõiki meestetöid ise tegema õppida, sest esiteks mind ei huvita ja teiseks võiks mees midagi ikka korteris teha ka peale arvutis olemise. Sõbrannadel on meestega samad mured. Me pole ühtegi head plaani kokku pannud.
Kuna mehed näost näkku iialgi ei tunnista, et tegu on probleemiga ja meie jaoks olulistele küsimustele ei vasta, paluks ma tõesti, et mõni asjalikum meeslugeja kõiki naisi valgustaks, et saaks natuke rohkem rahu maa peale ja et kodudes oleks vähem näägutamist.
