Kurb lugeja: Pärnamäe õnnestusele mõeldes palun kallimalt vaid üht — ära kihuta, tahan olla sinuga veel aastaid
Ausalt öeldes kuulsin sellest juba varahommikul, kui elukaaslane luges telefonist uudiseid, kuid ei tahtnud sellest midagi kuulda. Üldjuhul üritan kõik negatiivse enda elust võimaluse korral kaotada.
Küll aga on mul ammusest ajast harjumus uurida töö juurde jõudes päevasündmusi — avan erinevad portaalid ja viin end kõigega kurssi. Ja seal seisis ka too lugu. Kurjakuulutavalt ja sama morbiidselt kui õnnetus ise. Ma avasin selle.
Ehk poleks pidanud? Silmadega kiiresti üle ridade lastes suutsin mõelda vaid ühele: mida küll tunnevad nende vanemad ja lähedased? Kuidas ma end tunneksin, kui ühel hetkel helistaks mulle keegi politseist ja ütleks, mis on juhtunud? Ausalt öeldes hakkab mul ainuüksi selle mõtte peale sees keerama, kardan, et “sõnun” selle kuidagi ära.
Mu kallim on suurepärane mees, aga ta kipub teinekord kihutama. Kohusetundest, muide. Ta lihtsalt vihkab hilinemist ja on enda peale meeletult pahane, kui jõuab kuhugi kokkulepitud ajast kas või kaks minutit hiljem. Olen talle korduvalt öelnud, et pigem olgu nii, kuid ära kihuta. Ma tahan sind veel homseks, ülehomseks ja võimalusel veel pikkadeks-pikkadeks aastateks. Ma ei taha, et su elulõng katkeks maanteel.
Ta arvab, et ma vaid näägutan, otsin tüli, kuigi sisimas saab mu murest aru. Siis üritab jälle viisakalt sõita, kuni … Tööle sõites vajutab taas gaasi põhja — elame linnast väljas, seega on tal võimalust nii teha küll ja veel. Talvel libedaga ma lausa kardan seda, kui näen, et ta pole “õigel ajal” kodus. Et ehk on midagi juhtunud.
Ma tunnen poiste omastele sügavalt kaasa ja loodan, et keegi ei hakka otsima süüdlasi. Neid pole. On vaid kannatajad.
