REISIKIRI: Kirgi täis lugu sellest, kuidas kolm eesti tibi Korfu saare pahupidi pidutsesid
Eesti suvi on, nagu ta on: Kuuse-Taat ja EMHI panevad stabiilselt puusse ning nii sättisidki kolm tibi ennast augustis puhkuse ajal päikese alla. Viimase hetke pakkumine viis nädalaks neljasaja euro eest Kreekasse Korfu saarele.
Korfu nagu Hiiumaa
Kiire check koha tutvustusega sobis ideaalselt. Päikest ja sooja lubati kogu nädalaks, peod pidid maal ja merel toimuma hommikust õhtuni ning perele sai ekskursioonidel ka paar kultuurpilti klõpsida.
Kolmele tibile ideaalne variant pärast vihmast ja külma Weekendit. Weekendist polnud maks veel toibunud, kui pidi kohvritega juba lennujaamas olema, aga Õunakesest kohapealset ilmaennustust vaadates ununes nii räbal maks kui ka magamata nädalavahetus. Ootusärevus oli igatahes laes.
Pidu esimesest päevast
Hotelli jõudes arvas üks tšikkidest, et tema on siiski välja minekuks liiga väsinud ja keeras magama. Ülejäänud kaks olid aga juba lennukis Bacardi daquiri-kokse kummutanud ning pidu lihtsalt pidi jätkuma. Õnneks oli meie hotelli külje peal üpris okei kokteilibaar, mille keskmist külastajat võib vabalt võrrelda ööklubi Studio klientuuriga.
Olgem ausad, kontsakinga ja sodi peaga ei oleks jõudnud kaugemale koperdadagi ja kui seda baari ei oleks nii lähedal olnud, oleks ka meie magama läinud. Paiku kell kaksteist öösel oli väljas umbes kakskümmend üheksa kraadi ning baar mere ääres oli lahtine. Soe meretuul sasis mõnusalt kleiti ja juukseid ning seitsmeeuroseid kokteile baarist lihtsalt sadas. Tantsuplats oli küll väike, ent selle eest ei oldud istumiskohtadega koonerdatud.
Kella kaheks oli keha küll juba lõtv, kuid silmanägemine oli säilinud ideaalselt. Vanematele meestele sai korvi antud, mõned liiga sodid noorsandid pikalt saadetud ja enam-vähem normaalsetega jutule jäädud. Meie seltskonna kaaslasteks jäi neljane noormeeste seltskond Aussist. Nende inglise aktsent on ülinaljakas, stiilis „häü dü jüü düü, gööl?“, ja kui sa oled juba üpris purjus, siis arusaamine on kahtlane, aga saab hakkama. Selgus, et nad olid rentinud väiksema jahilaadse aluse, sellega Austraaliast siiapoole tulnud ning edasi pidid nad Mandri-Kreeka poole seilama.
Mandri-Kreekasse on laevatee umbes kaheksa tunni pikkune Korfult ning otse loomulikult kutsuti meid ka kaasa. Ebakaine mõistusega on sellised väljakutsed õhtu loomulikum osa ning kolmekümne minuti pärast olime endale tundmatute meestega juba laevas ja teel Mandri-Kreekasse, mis sest, et sama päeva hommikul pidime kell üheksa olema saareekskursiooniks bussipeatuses valmis. Absoluutselt ebareaalne oleks olnud hommikul kell neli sõita edasi ja tagasi. Aga mõte oli ju hea. Ma ei hakka mainima, et keegi meist ei olnud selge ja laevaga kusagile keset merd seilata on kõike muud kui hea idee. Ime, et me ellu jäime, ja tagant järele mõeldes peaks igasugune roolimine purjuspäi olema karistatav, aga sodi peaga on sul muidugi kõigest savi.
Pidu laeval jätkus täies hoos. Ühel hetkel jätkus minu teekond sujuvalt ühe aussilasega laeva tagumisse ossa. Austraallane oli esimese kohtumise kohta armas ja väga aktiivne. Teda jätkus igale poole ja ta andis kindlasti omapoolse panuse, et ka teisel poolel oleks hea, kuid olgem ausad, tema eesmärk oli üpris selge. Midagi ta valesti ei teinud, aga samas midagi eriti meeldejäävat ta ka ei pakkunud.
Paraku rikkus meie mõnusa olemise sissekoperdav sõbranna, kes teavitas eriti resoluutsel toonil, et nüüd ma hakkame tagasi sõitma. Minu aussilane saatis meid sadamasse jõudes ilusti ära, ülejäänud seltskond oli juba surnud. Tagasi hotelli jõudes selgus aga ootamatu uudis. Hotell oli igatpidi kinni ja meie hotellipoolset sissepääsu piiras ka ligi kolmemeetrine lukustatud aed. Peamaja oli ka lukus ja koputustele keegi ei vastanud. Tagasi aia juurde minek ja ümbruskonna uurimine selgitas, et turvakaameraid ei ole ning üle aia võib ronida. Kõigepealt lendasid üle aia käekott ja kingad ning siis ronisime juba ise üle. Mõlemad naerust kõveras, aga üle terava aia me saime ja tuppa jõudsime ilma vigastusteta. Ei pea mainima, et saareekskursiooni lükkasime tervislikel põhjustel edasi ja selle asemel tegime esimese rannapäeva.
Kultuuri vähe, aga vaated maalilised
Paar päeva mõõdus rahulikus tempos. Tutvusime teada-tuntud kreeka köögiga, mis tegelikult on üpris sassis taldrikutäis lobjakat riisi, liha ja köögivilju. Ainuke, mis võib-olla Kreekale omane, on oliiv, fetajuust ja igasugune kala. Saar on looduse poolest lopsakas ja rohekas ning mägised vaated ja helesinised laguunisopid võtavad tõsiselt hingetuks. Kindlasti tuleb Korful ära teha laevaekskursioon Blue Lagooni. Lihtsalt võrratu nii snorkeldamiseks, ujumiseks kui vaate poolest. Kohalikest kultuuriväärtustest on ideaalne Achilleoni palee ja Paleokastritsas asuv mungaklooster.
Meie paiknesime Gouvia suvituspiirkonnas, kust Korfu keskussesse oli umbes viisteist kilomeetrit. Teine suurem suvituspiirkond, Kontogialos oli bussisõidu kaugusel ning kohalike käest saime teada, et see on brittide meelispeopaik. Mõeldud-tehtud ja juba järgmise bussiga olime seal. Tõsi, rand oli põhiliselt täis britte, kuid kuna me jõudsime sinna üpris varakult, siis enne pidu olime sunnitud tegema rannapeatuse ja vaatama briti papisid.
Õhtuks sättisime end ühte baari sisse ja siis hakkasid ka nooremad ennast välja vedama. Jätkus tavaline stsenaarium: kokteilid, tantsimine ja tutvuste sobitamine. Ühel hetkel kaotasin ühe itaallasega juteldes ajataju ning mu amica'd kadusid silmist. Otsimine baarist ei andud tulemusi ning võtsin koksi ja läksin randa. Rand oli selleks ajaks täis „vestlevaid“ paarikesi ning pimedas ma tõesti ei viitsinud lähemalt uurima hakata, kas kusagil nende hulgas ka minu sõbrannad on.
Seadsin end siis oma joogiga randa istuma, kuni minuga liitus üks prantslane. Sattusime jutusoonele ning selgus, et ta elab juba pikemat aega Saksamaal, on just lahutanud ja muidu pärit Nice'ist. Juttu meil jätkus ning aeg-ajalt käisime selja taga baaris oma joogivarusid täiendamas. Tüüp oli kooner, joogid pidin ise ostma, aga jutu poolest kõlbas mulle küll. No ja mingi hetk tuli siis ettepanek liikuda ranna tagumisse otsa teada-küll-milleks, kuigi ega otseselt seda ei mainitud – pidime lihtsalt jalutama. No mis seal ikka, hakkasime suunduma siis vaikselt mööda randa tahapoole. Lõpuks veidi vaiksema koha leides haaras härra prantslane kohe õlgadest kinni ja surus keele kurku. Kiiresti leidsid ta käed üles kleidiserva ja minu käed blokeerisid selle tegevuse sama kiirelt.
Prantslane oli väga intensiivne, tundus nagu ta oleks lugenud liiga palju „Varjundite“ triloogiat. Tema stiili iseloomustas juuste tirimine, hammustamine, mitte näksamine, ja käte väänamine. Prantslane oli aga ainuke, kes tegi komplimente selle kohta, kui hästi ma lõhnan või kui ilus nahk mul on. Oli see nüüd tagantjärele niisama öeldud või mõtles ta seda tõsiselt – kurat seda teab –, aga ega ei huvita ka. Siiski oli sel õhtul kõik väga valesti ja lõpuks hakkas mind segama ka tema kriipiv habemetüügas. Tirisin oma kleidi sirgu ja lõpetasin „jalutamise“. Suundusin üksi bussi peale ja sõitsin ära hotelli.
Ideaalne rannapuhkus
Järgmised päevad möödusid tõelise töötegemise tähe all ning UV võttis meie kehasid kõvasti. Hotelli basseini ääres meid eriti ei kohanud, kuna sinna olid end sisse seadnud mingid pensionärid. Ja ega oma hotelli ees ei oleks saanud ka topless päikest võtta. Olime oma hotelli rannaalal, kus sai päikest ka topless võtta ning võin öelda, et me olime raudselt kõige populaarsemad tüdrukud nende päevade vältel. Pärastlõunad, kui hakkas liiga kuumaks minema, sisustasime šoppamisega ning võib öelda, et ega Kreekal ja Eestil eriti hinnavahet ei ole. Riided on üpris samas hinnaklassis ja ainuke, mis on veidikene odavam, on vein. Kütus on kindlasti kallim kui meil Eestis. Kange alkohol on ka enam-vähem samas hinnaklassis.
Korfu linnakeskuses on väga palju selliseid väikesi armsaid butiike, kus ostlemine on puhas rõõm ja isegi kui osta midagi ei ole, on neis kolada äärmiselt naiselik. Nii mulle ühes butiigis prantslane oma „lahutatud“ abikaasaga vastu jalutaski. Pilk oli ebameeldiv, aga ega teretamiseks ei läinud ja ausalt öeldes ei olnud isegi mitte piinlik. Kohvritesse siiski üht-teist suveniirinänni pudenes ning oligi aeg käes Kreeka viimaseks õhtuks.
Äkiline lõpp
Ilmselgelt tuleb reisimise viimasest õhtust võtta ikka viimast, aga kuna reisurahad hakkasid juba lõpukorrale jõudma, siis kaugemale, kui hotelli kõrval olev koksibaar, ei kannatanud minna. Peale õhtusööki lõime end üles ja läksime viimast õhtut tähistama, vaikselt nagu kokku leppisime. Kuna keha ja vaim oli puhkusest juba suhteliselt läbi, siis ega paugutada enam eriti kannatanud. Istusime rahulikult diivani peal ja meenutasime puhkuse parimaid hetki.
Õhtu oli ka üleüldse väga rahulik ning kõigepealt läks üks sõbrants magama, seejärel teine. Lubasin pühalikult, et lõpetan oma koksi ka ära ning tulen ka. Terve õhtul oli mul aga ühe tüübiga taganurgas räme pilkudemäng käinud. Veidi peale sõbrannade lahkumist tuli ta minu juurde ning ütles eesti keeles „Tere!“. Juba tunnike hiljem olime selle eesti tüübiga alasti merevees ja lõpetasime puhkust. Õigem oleks öelda tegelikult, et tema lõpetas, mina nautisin lihtsalt oma viimast puhkuseööd. Olgugi et omamaine on ikka kõige parem, sarnaneb eesti mehe stiil prantslase omale: jõhker, intensiivne ja ainult enda peale mõtlev.
