Noor ema: minult küsiti sünnitusmajas, kas mu laps on ebanormaalne, et ta niimoodi karjub

Viimasel ajal on meedias ja suhtlusportaalides olnud palju juttu noorte lapsevanemate kohtlemisest sünnitusmajades. Tuntuim neist Stig Rästa pihtimus, kuidas neile öeldi, et nad ei oska midagi ja ei saa beebiga hakkama. Naistekale tuli selle peale kiri ühe ema kohutavast kogemusest.

Olen viiekuuse poja ema. Elu on ilus ja lapsega on kõik korras, aga sünnitusmajas kogetu ei lähe mul ikka meelest. Nüüd kui üks eesti laulja ja paljud teisedki on avalikult rääkinud oma kogemustest, mõtlesin, et panen ka enda kogemuse kirja — äkki aitab see mul sellest lõpuks üle saada!

Ma ei taha öelda, millises sünnitusmajas see juhtus, sest olen kindel, et inimesi, kes noorte vanematega halvasti käituvad, on igas sünnitusmajas. Lisaks oli kohutav ainult ühe haigla töötaja käitumine, ämmaemanda ja arstide-õdede kohta pole mul midagi halba öelda.

Sünnitasin poja varahommikul, kõik kulges enam-vähem normaalselt — ma ei hakka siin kirjeldama neid tohutuid valusid ja kõike, eks iga sünnitanud naine teab nagunii, et sellist valu ei osanud varem isegi ette kujutada.

Päev, mis järgnes sünnitusele, oli küllaltki rahulik. Beebi vahepeal muidugi nuttis ka, aga enamuse ajast magas või sõi — mina muidugi pool päevast pisarais, sest imetamine oli alguses nii valus.

Umbes kell 11 õhtul ärkas beebi suure nutuga ja see ei lõppenud ega lõppenud. Ta ei tahtnud süüa, ei tahtnud midagi, ei vakatanud kordagi. Olime lapse isaga juba meeleheitel, et mida küll teha. Arstid olid majast juba läinud ja vähemalt esialgu ei tulnud meie juurde keegi. Lõpuks läks abikaasa valvearsti (või oli ta õde, ma ei teagi…) kutsuma ja unise olekuga proua tuligi meie palatisse. Võttis lapse oma kätte ja hakkas teda kuidagi imelikult keerutama, aga midagi ei muutunud ikkagi — beebi aina röökis. Arst siis pahandas meiega, et miks me tal röökida laseme, ütles, et andku süüa ja läks minema.

Umbes tunni aja pärast polnud midagi muutunud ja meie olime veel hullemini meeleheitel. Kutsusime jälle valvearsti ja ta tuli kohale veel pahuramana. Ja te ei kujuta ette, mis ta ütles. Ta küsis: “Mis teie lapsel viga on, et ta niimoodi karjub? Ta ei ole normaalne!” Me olime mehega šokis ja sõnatud. Mis mõttes ütleb arst midagi sellist värsketele lapsevanematele?!

Beebi nuttis umbes kella kolmeni öösel vahetpidamata. Lõpuks ta tegi oma mähkmed täis ja pärast mähkmevahetust jäi rahulikult magama.

Hommikul, kui meie arst tööle tuli, rääkisime talle oma öisest kogemusest. Arst oli kohutavalt vihane ja loomulikult lubas valvearsti ette võtta. Ta oli eriti vihane sellepärast, et valvearst oleks pidanud meile selgitama, millest see beebi nutt võib tingitud olla, mitte meid süüdistama. Meie arst ütles, et lapse valu oli ilmselt tingitud sellest, et ta soolestik hakkas tööle ja valmistas talle suurt valu ja vaeva. (Ma ei mäleta, kuidas ta seda täpselt kirjeldas, aga umbes nii ta seletas.)

Kõik lahenes ju lõpuks ilusti, aga ikkagi… Vahel, kui mu pojake nutab, kajavad mu peas ikka veel need valvearsti sõnad, et mu laps ei ole normaalne. Kuidas saab üks meditsiinitöötaja ometi sellist asja öelda?

Naisteka lugejad, rääkige ka meile oma kogemustest sünnitusmajades — ainult siis, kui selliseid lugusid rohkem kajastada, on loota, et olukord muutub paremaks ja lapsevanemad mõistavad, et tegelikult ei ole nemad süüdi. Kirjutage kommentaaridesse või [e-mail]. Ootame ja avaldame!