ŠRAPNELLI LEIUTAMINE ehk seitse ühe hoobiga muinasjutu militaarvariant

Suure osa tavainimeste jaoks seostub sõna šrapnell koledate välisuudistega.

Pole ka ime: šrapnell on suurtükimürk, mis on täidetud väikeste raudesemetega (raudkuulidega) ning mis lõhkeb lendsütiku abil õhus.

Tulemuseks on sõna otseses mõttes surma- ning hävinguvihm.

Kes aga oli niisuguse koletusliku põrgumasina leiutaja?

Selleks saatana käepikenduseks oli Briti armee ohvitser Henry Shrapnel.

Aasta siis oli 1784, kui 23-aastane Henry ning tema kaasvõitlejad otsustasid, et vaenlase tõhusamaks hävitamiseks on mõistlik nende suunas tulistada mitte ainult kohmakaid raudhaavleid, vaid ka igasuguseid suvalisi rauajurakaid.

Tükk aega põmmutati vaenuväge improviseeritud laskemoonaga.
Eemalt kostev hädakisa ning surmaeelne korin kandus Henry sõjaõhina poolt roosaks värvitud kõrvalestade sisemusse.

Usin surmakülvaja mõistis, et ta on õigel teel. Innovatiivne mõtlemine oli ennast kuhjaga ära tasunud. Kuidas aga tappa veelgi rohkem inimesi, aga nii, et ennast seejuures liigselt ei ära räsitaks?

Noormees vajus mõttesse. Varsti küpses tema peas uus sõjardlik mõttekakuke: mis oleks, kui topiks suure õõnes kuuli täis väikest rauakola, süütaks tahi põlema ning lennutaks kogu kupatuse vaenlase suunas arvestusega, et pomm lõhkeb juba õhus?

Katsetused olid äärmiselt edukad: veri, lihatükid ning terved kehaosad lendasid ümberringi nagu koiliblikad pärast vanatüdruku veimevaka avamist.
Henry kilkas rõõmsalt ja plaksutas erutunult tahmaseid käsi: tema panus sõjatööstuse arengusse oli tehtud.

Sama meelt oli ka Inglismaa valitsus, kes määras nutikale sõjamehele eluaegse stipendiumi. Selle abil elas Henry priskesti, kuniks surmaingel ta ära korjas.

Kuni viimase hingetõmbeni ei kahetsenud Henry oma leiutise loomise mõtet.