Naine, kes loobus alkoholist: karsklasena jääd sõpradest ilma? Naiivne müüt, ei jää!
Kõlab ilmselt paljudele tuttavalt. Kes meist poleks pohmelli põdedes midagi sellist öelnud. Mäletan ühte 1. jaanuari, kui kuulutasin Facebookis, et katkestan suhted rummi ja koolaga. Paar päeva hiljem said sõbrad mind ühel sünnipäeval sel teemal torkida, kuna loomulikult oli mu lahutamatuks kaaslaseks rummikokteil. See selleks.
Tol laupäeval ma kokkuvõttes voodist püsti ei saanudki. Olin lubanud minna emale maakoju appi, aga otsisin vabanduse, et olen haigeks jäänud. Nägin välja kui pesumasina trumlis pöörelnud kass. Ma polnud suutnud öösel isegi ripsmetušši maha võtta.
Mitu vagunitäit alkoholi
Kuidagi läks aga nii, et nüüd läks suur lubadus iseenesest käiku. Nädal hiljem tabasin end mõttelt, et ma pole juba seitse päeva alkoholi joonud. Rekord! Ülikooliajast saati olen ujunud ühelt seltskonnaürituselt teisele. Kunagi üks muusik ütles, et on ilmselt joonud ära mitmed vagunitäied viina. Ma usun, et mul on kogused pea sarnased, ainult viina asemel veinid, siidrid ja kokteilid, kus rummi ja koolat pooleks.
Norm sai vist täis. Uskumatult mõnus on ärgata pühapäeva hommikul kell 10. Teha pannkooke, vaadata mõnda head filmi ja siis minna spordiklubisse trenni. Varasemalt võis pühapäevahommik olla hoopis selline, et panin peas mosaiiki kokku, et mis siis öösel juhtus — miks ometi olen ostnud mingeid 10euroseid jooke? Kes on see võõras tüüp, kellega miskipärast öösel Facebookis sõbraks sain? Miks ometi oli mul vaja sõita taksoga koju, mis on peokohast umbes kilomeetri kaugusel?
See oli nüüd drastiline näide, aga siiski, tuli selliseidki hommikuid ette.
Ma usun sellesse, et kui hakata varakult kuulutama, et suured sihid paigas, siis see sõnub selle ära. Ma ei kirjutanud Facebooki eepilist postitust sellest, et olen nüüd täiskarsklane. Ma isegi ei maininud seda esiti sõpradele ka omavahelistes vestlustes.
Nii-öelda tõehetk saabus parima sõbranna sünnipäeval. Ta korraldas selle oma kodus ja laud oli alkoholist lookas. Söögiks olid närused beebiporgandid, kausitäis kartulikrõpse ja juust, mis oli vist juba pool päeva laual seisnud. Keda ikka sellisel peol söök huvitab!
Klõmaka asemel kohv
Tavaolukorras oleksin kodus enne väikese klõmaka teinud, et peomeeleolusse saada, nüüd jõin selle asemel ühe kohvi. Kartsin veidi, kas ja kuidas tulen purjus inimeste seltskonnas toime. Olen ise kunagi ühele sõbrannale teatanud, et kui tema ei joo, siis ärgu parem peole tulgu. On lihtsalt seltskonnarikkuja. Nüüd pidin siis ise selles rollis olema.
Tegelikult läks kõik vastupidi. Mul polnud mingit probleemi olla kaine ja mulle paistis, et pea keegi ei pannud seda tähelegi. Mõni sõber uuris, miks ma veini ei soovi, aga ütlesin, et pole lihtsalt selles tujus. Purjus inimesed polnud mu jaoks ärritavad, pigem oli isegi huvitav, et mõni muidu vaiksem sõber avanes. Vaid hiljem linnapeal teatud peoloomad häirisid, aga pole hullu.
Sõpru mu karsklus ei häiri
Ma pole alkoholi tarvitanud kolm kuud ja nüüd enamik sõpru teavad. Igasugu müütilised jutud — kaotad kõik sõbrad, pole enam ühiseid teemasid — see on vaid müüt. Mina pole kedagi kaotanud ja nüüd on mul nende jaoks rohkem aega, kuna mu nädalavahetused ei möödu vaheldumisi juues ning kassiahastusega tegeledes. Muidugi kõik oleneb ka sõpradest, õnneks ma pole enda ümber kogunud inimesi, kellega ühine teema ongi vaid see, kas ikka jõuab enne kella 22 alkopoodi.
