Minu Bali: Kui uurin, millest see tuleb, ütleb ta vaid: “See koht kehal on tugevalt seotud stressi ja seksuaalsusega"
Katkend raamatust:
Pärast esimest visiiti, kus Dewa räägib mulle Bali jumalatest, lähen tema juurde tagasi koos Mari ja Aaroniga, et ka neid Dewale tutvustada. Me istume maha tema maja terrassile. Ta hoov on täis põnevaid linnupuure, milles on aukohal kukk. Me räägime natuke tühjast-tähjast, kuni ta kutsub mind kõrvalmajja ravitsemiskambrisse. Mari ja Aaron jäävad hoovi peale mängima ja linde vaatama.
Dewa ravitsemiskamber on üks põnevamaid kohti Ubudis. Mitte välimuse, vaid energia poolest. See on väike, umbes neli korda neli meetrit ruum, kus on koos altar, kujukesed, potsikud ja pudelid ning põrandat katab bambusmatt. Sinna sisse astudes on tunne, et sisened teise reaalsusesse. Ta palub mul jalad ette sirutada ja rahulikult hingata.
Dewa kasutab oma ravitsemises kanaldamist. Ta ütleb alati, et ega ta ei tea, kust ta info tuleb. Enne kui ta ei ole ühendust võtnud kõrgemate olevustega, ei oska ta öelda, kuidas sind ravida. Nii ta pobiseb midagi pikalt ja segaselt, suudan eraldada sealt vaid Šiva. Šiva, Šiva, Šiva. Mul on silmad kinni, kuid vahepeal avan need, et vaadata, mis ümberringi toimub. Dewa istub mu vastas suletud silmadega ja ta käed joonistavad õhku tundmatuid kujundeid. Hakkan higistama. Ta paneb käed mu jalgadele ja loeb palveid. Mulle tundub, justkui otsib ta kõrgemate jõududega kontakti.
Järsku hakkavad mu jalad — eriti parem jalg — iseenesest värisema ja hüplema nagu krampides. Dewa naeratab, vaatab mulle oma pruunide silmadega otsa ja ma tunnen, kuidas kehast käib läbi energiapauk. Ta ütleb, et nüüd on kanal avatud ja ta saab minusse energiaid juhtida. Ta suleb silmad ja pobiseb jälle midagi arusaamatut. Mu lihased tõmblevad, ma olen üleni higine ja mu kehaga toimub midagi imelikku. Ma panen silmad kinni ja lasen sellel kõigel juhtuda. Silme ees pöörleb midagi tähtede ja vikerkaare segu sarnast. Peagi lõpetavad lihased tõmblemise, kuid siis võtab Dewa nurgast kõvera puukaika, millega vajutab imetäpselt mu puusa ja kubeme juures olevat valusat paika ja pobiseb jälle oma ridasid. Ta leiab näppudega just need kõige valusamad kohad mu kehalt ja nipsutab nende kohal sõrmi.
“Nii, proovi, kas nüüd on ikka puus valus.”
Huvitaval kombel on valu kadunud. Kui uurin, millest see tuleb, ütleb ta vaid: “See koht kehal on tugevalt seotud stressi ja seksuaalsusega. Kui sa oled oma lihaseid stressi tõttu pikalt pinges hoidnud, siis on neid uuesti pikaks venitada väga raske.”
Kuigi puusavalu on kadunud, on keha jäikus jäänud. Ma tunnen end nagu puunukk Buratino. Dewa teatab lihtsalt, et pean end paika hingama ja venitama.
Enne lahkumist ütleb Dewa midagi ootamatut: “Su poeg Aaron on väga tark ja tunnetab maailma väga hästi. Ta ei taha rolleril su süles olla, sest ta saab aru, kui ohtlik see on. Sa saad seda muuta, kui sa ei sõida nii kiiresti.”
