Küünlad põlevad lõpuni: „Tuligi tagasi,” ütles ta valjusti keset tuba. „Nelikümmend üks aastat. Ja nelikümmend kolm päeva"

1942. aastal ilmunud "Küünlad põlevad lõpuni" on Sándor Márai üks populaarsemaid romaane, millest on tehtud ka teatrivariant ning tulemas on film. Vana aristokraat ja kindral Henrik kutsub enda juurde õhtusöögile lapsepõlvesõbra Konradi, kes kadus salapärastel asjaoludel nelikümmend üks aastat tagasi. Järgneb Henriku omamoodi süüdistuskõne, milles vaadeldakse kahe mehe sõprust ja suhteid aastate jooksul kõige peenemate nüanssideni. "Küünlad põlevad lõpuni" on on LP romaanisarja “Aegumatud armastuslood” 37. raamat.

Kindral oli hommikupoolikul jäänud kauaks presskotta. Koidikul oli ta läinud veinimeistriga viinamäele, sest tema kaks vaati veini oli hakanud valmis saama. Kell oli juba üksteist läbi, kui ta lõpetas villimise ja läks koju. Kivirõskust hõngaval palkonil sammaste all seisis jääger, tema teener, ja ulatas saabuvale isandale kirja.

„Mis sa tahad?” küsis ta ja seisatas pahaselt.

Ta lükkas õlgkübara, mille lai äär oli täielikult varjanud ta punetava näo, laubalt tagasi. Ta polnud enam mitu aastat ühtegi kirja avanud ega lugenud. Kirjad tehti lahti ja nendele vastati valitseja kontoris.

„Käskjalg tõi,” ütles jääger ja seisis kangelt.

Kindral tundis käekirja ära, võttis kirja ning pistis taskusse. Ta läks jahedasse vestibüüli ning ulatas jäägrile sõna lausumata kepi ja kübara. Ta võttis sigaritaskust prillid, läks akna alla ja hakkas poolhämaras, poolkinniste žalusiide pragude vahelt kumavas valguses kirja lugema.

„Oota,” ütles ta üle õla jäägrile, kes asutas end kepi ja kübaraga minekule.

Kindral toppis kirja taskusse.

„Kálmán pangu kella kuueks hobused ette. Landoo ette, sest hakkab sadama. Pangu paraadmunder selga. Sina ka,” ütles ta ootamatu rõhuga, nagu oleks millegi peale vihastanud. „Ja kõik peab särama. Hakake kohe sõiduriista ja rakmeid puhastama. Paned livree, saad aru? Ja istud Kálmáni kõrvale pukki.”

„Saan aru, armuline härra,” ütles jääger ja jõllitas isandale kramplikult otsa. „Kella kuueks.”

„Pool seitse sõidate välja,” ütles peremees ja liigutas tummalt huuli, nagu loendaks midagi. „Lähed

Valgesse Kotkasse ja annad endast märku. Ütled ainult niipalju, et mina saatsin ja et hobused ootavad kaptenihärrat. Korda.”

Jääger kordas tema sõnu. Siis – otsekui tahtes midagi lisada – tõstis kindral käe ja vaatas lakke. Aga ei öelnud midagi, vaid hakkas trepist üles minema. Jääger, ikka veel valveseisangus, vaatas talle klaasjal pilgul järele, oodates, kuni turske laiaõlgne kogu kaob trepikäänakul nikerdistega kivibalustraadi taha.

Kindral läks oma tuppa, pesi käed ja astus kõrge, kitsa, tindiplekilise rohelise kaleviga kaetud kirjutuspuldi juurde, millel seisid reas sulepea, tindipott ja hoolega, millimeetrise täpsusega ülestikku laotud ruuduliste vahariidest kaantega vihikud, niisugused, kuhu koolilapsed harilikult oma harjutusi kirjutavad. Keset pulti seisis rohelise kupliga lamp; kindral pani selle põlema, sest toas oli pime. Kinniste žalusiide taga, kuivanud, kõrbenud ja närbunud aias lõõskas viimase raevuga suvi nagu püromaan, kes torkab arutu vihaga väljadele tule otsa, enne kui laia maailma rändama kaob. Kindral pani kirja enda ette, silus paberilehe siledaks ja luges nurgeliste tähtedega hoolikalt maalitud sirged, lühikesed read heleda valguse käes, prillid ninal, veel kord läbi. Lugedes pani ta käed seljal kokku.

Seinal rippus rusikasuuruste numbritega kalender. Neljateistkümnes august. Kindral ajas pea kuklasse ja arvutas. Nelja­teistkümnes august. Teine juuli. Ta luges kokku ühe ammuse päeva ja tänase päeva vahelist aega. „Nelikümmend üks aastat,” ütles ta lõpuks poolihääli. Tal oli juba mõnda aega olnud kombeks toas valjusti rääkida, isegi üksi olles. „Nelikümmend aastat,” ütles ta siis häiritult. Ta läks näost punaseks nagu koolipoiss, kes on õppetüki ülesütlemisel korraga jänni jäänud, ajas pea kuklasse ja pani rähmast kleepuvad silmad kinni. Kael paisus punaselt maisikollase kuue krae vahel. „Teine juuli tuhat kaheksasada üheksakümmend üheksa, siis oli jaht,” pomises ta. Siis jäi vait. Nõjatus küünarnukkidega murelikult vastu pulti nagu tuupiv koolipoiss, vahtis jälle teksti, neid nappe käsitsi kirjutatud ridu, kirja. „Nelikümmend üks,” ütles ta lõpuks kähedalt. „Ja nelikümmend kolm päeva. Siis niipaljukest.”

Nüüd, otsekui rahunedes, hakkas ta tuba mööda ringi käima. Tuba oli võlvlaega, sammas keskel. Kunagi oli selle ruumi asemel olnud kaks tuba: magamistuba ja garderoob. Paljude aastate eest – ta mõtles nüüd vaid aastakümnetes, ei hoolinud täpsetest arvudest, otsekui iga arv meenutaks midagi, mida tahaks parem unustada – oli ta käskinud kahe toa vahelt seina maha lõhkuda. Ainult keskmine sammas jäeti alles, sest see kandis võlvi. Maja oli ehitatud kakssada aastat tagasi, ehitajaks oli üks sõjaväevarustaja, kes müüs Austria ratsaväelastele kaeru ja sai hiljem hertsogiks. Siis ehitatigi see loss. Kindral oli siin sündinud, sellessamas toas. Tagumine, pimedam tuba, mille aken avanes aia ja kõrvalhoonete poole, oli tollal olnud tema ema tuba, see valgem ja õhurikkam aga garderoob. Mõni­kümmend aastat tagasi, kui kindral kolis sellesse majatiiba ning ema tube eraldav sein maha lõhuti, oli kaks tuba avardunud hämaraks saaliks. Uksest voodini oli seitseteist sammu. Ja aiapoolsest seinast rõduni kaheksateist sammu. Ta oli seda korduvalt mõõtnud ja teadis täpselt.

Ta oli selles toas elanud nagu haige, kes on oma tõvega harjunud. See oli otsekui tema jaoks loodud. Aastad möödusid, aga ta ei läinud teise tiiba, kus oli rida rohelisi, siniseid ja punaseid salonge kuldsete lühtritega. Ja aknad avanesid parki, vaatega kastanipuudele, mis kevaditi kummardusid üle rõduvõre ja seisid oma roosade küünalde ja tumeroheliste lehekroonidega toretsevalt poolkaares lossi kõhuka lõunatiiva ja kivist rõdupiirete ees. Piirdeid toetasid paksud inglid. Ta tavatses käia presskojas või metsas või – igal hommikul, ka talvel, isegi siis, kui sadas – forellirikka oja ääres. Koju jõudnud, läks ta läbi vestibüüli oma tuppa ja sõi siin.
„Tuligi tagasi,” ütles ta valjusti keset tuba. „Nelikümmend üks aastat. Ja nelikümmend kolm päeva.”

Otsekui nende sõnade väljaütlemisest väsinud, otsekui saaks ta alles nüüd aru, kui pikk aeg on nelikümmend üks aastat ja nelikümmend kolm päeva, kaotas ta tasakaalu. Istus kulunud korjuga nahktooli. Laual tema käeulatuses seisis hõbedane kelluke, ta helistas seda.

„Saada Nini üles,” ütles ta toapoisile. Ja lisas siis viisakalt: „Palun.”

Ta ei liigutanud, lihtsalt istus, hõbedane kelluke käes, kuni Nini sisse astus.