Minu Norra: Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist
"Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina," kirjutab Tanel Saimre raamatus "Minu Norra".
Katkend raamatust:
Ma seisan maandumisraja ääres ja vaatan tähti. Eriti seiran pilguga lõunakaart. Lõunakaart, ikka ja alati lõunakaart. Lõuna pool on Oslo, seal on kallis Eestimaa ja ülejäänud Euroopa. Kõik, mida ma tunnen, on seal, lõunas. Lõunas on sõbrad, lõunast tuleb posti, kaupu ja elumõnusid. Mõned tähed lõuna taevas liiguvadki tasakesi, vilgutavad natuke punast ja osutuvad siis ükshaaval ja aegamööda lennukiteks, kes kaarega Tromsøst mööda lendavad, uuesti põhja poolt lähenevad ning mööda raadiolainetest tehtud nähtamatut nööri maandumisraja betoonile laskuvad. Nende kõhust tuleb välja reisijaid, posti ja kaupu. Need lennukikõhust väljunud reisijad otsivad pika liikuva lindi pealt üles oma kohvrid ja astuvad siis ootesaali. Mõned neist kiljatavad rõõmsalt ja langevad kellelegi kaela, mõned ütlevad midagi norra keeles ja suruvad vastutulnud sõbral kätt . Kõik need saabumised ja ootamised kuskil lennujaamade ootesaalides on mind sellistel hetkedel, kellegi taaskohtumisele niimoodi lähedalt tunnistajaks olles, pannud end üksikuna tundma. Kui keegi kohtub taas kellegagi, keegi on rõõmus ja elevil, kellelgi on palju rääkida; ja minul pole kedagi peale läpaka ja poolvalmis teksti või mõne raamatu. Siis ma istun kuskil steriliseeritud lennujaamapingil ja toksin mingeid mõtlik-kurbi ridu kuhugi Notepadi. Või midagi sellist.
Aga täna ma pole üksik. Oh ei. Täna olen ma üks neist. Täna olen ka mina taaskohtuja. Ma võin ka rõõmsalt hüüdes kallistada. Kätt suruda ja lobiseda. Kohe varsti. Õige pea.
Ma ootan ühte Norwegian Airi lennukit. See on Boeing 737, mille kere on punavalget värvi ja mille sabale on joonistatud Selma Lagerlöfi portree. Sest Norwegianil on parajasti selline kultuuritegelasi tutvustav kampaania. Seda kõike nägin ma enne, kodus, internetist. Nägin, kuidas see lennuk kollase ikoonina flightradar24.com-i kaarti pidi aeglaselt pikselhaaval Oslost Tromsø poole roomas. Nüüd aga arvan, et ma näen teda juba päriselt. Ta peab olema üks neist tähtedest seal lõunataevas. Seal, kus on Oslo ja Eesti ja sõbrad. Seal, kust kõik siia tuleb. Üks neist tähtedest seal, ma ainult ei tea veel, milline.
Lõpuks on ta seal, see punavalge metallist ja plastist lohe, lõpuks kihutab ta paari meetri kõrgusel maandumisraja kohal, lõpuks puudutavad rattad maad ja turbiinid hakkavad reversis möirgama. Lõpuks ruleerib ta terminalihoone poole, reaktiivid undamas järjekordset taaskohtumise laulu. Lõpuks, kui olen ostukäru ilusti lumehange ära parkinud ja terminalihoonesse ootama läinud, astub saabumisväravatest sisse see inimene, minu teine päike, keda ma olen terve pika polaaröö oodanud. Minu kallis musi, kellele ma lennujaama ostukäruga vastu tulin.
