Justin Petrone: Oot, mõtlesin ma. See polekski nii traagiline. See oleks absoluutselt lahe viis surra

"Kuutsemäe on üks vähestest Eesti suusakuurortidest. Ma nimetan seda kuurordiks, sest sel on tõelisele suusakeskusele omaseid elemente, selliseid, mida võib leida Prantsuse Alpidest või Lääne-Kanadast. Nägusalt riietunud suusatajad ja lumelaudurid, mugavad majakesed pika nädalavahetuse veetmiseks, rõõmus kohvik," kirjutab Justin Petrone enda raamatus "Kirju Eestist".

Kuutsemäe suusakohvik

Kuutsemäe on üks vähestest Eesti suusakuurortidest. Ma nimetan seda kuurordiks, sest sel on tõelisele suusakeskusele omaseid elemente, selliseid, mida võib leida Prantsuse Alpidest või Lääne-Kanadast. Nägusalt riietunud suusatajad ja lumelaudurid, mugavad majakesed pika nädalavahetuse veetmiseks, rõõmus kohvik.

Isegi eestlastest suusatajad ja lumelaudurid käituvad siin teistmoodi. Kadunud on see „mina ei tunne sind, sina ei tunne mind“-osavõtmatus, mille poolest on siinsed inimesed kuulsad. See anonüümsus, mida kohtab ühistranspordis või kaupluses. Kuutsemäe eestlased räägivad sinuga suusaliftis, jagavad nalju või lihtsalt kommenteerivad ilma. Kui mäel kukud, on lausa võimalik, et keegi peatub ja tuleb küsima, kas kõik on korras. Ma ei tea, kas see on talispordientusiastide seltsimehelikkus või Kuutsemäe võluvõim. Isegi kohviku ees seisev mikrofonimees, kes on seal õues terve päeva ja teadustab, millal on Kuutsemäe suusakooli järgmine kogunemine, või annab teada värskelt grillitud šašlõki ja õlle eripakkumisest, paistab olevat kõigi väga lähedane sõber.
Kuid Kuutsemäe tegelik süda on siinne kohvik. Suusakuurortide kohvikud pakuvad tavaliselt elupäästvat soojust ja toitu näljastele, külmunud ja kurnatud külastajatele. Kui ma laps olin, siis oli parim osa mäesuusatamisest kohvikud. Ja pole vist vaja öeldagi, et millal tahes mu kaheksa-aastane tütar Anna või tema sõber Ann Mirtel, kes koos meiega suusatas, tahtsid kohvikus puhata, olin ma väga toetav.

See oli Anna esimene talv suuskadel, ja ta hakkas just harjuma selle uue kummalise keskkonnaga. Esimesel päeval ta karjus ja kartis. „Ma lihtsalt ei saa seda teha! Viige mind koju!“ Teisel päeval sõelus ta nõlvast alla, pöörates vähe tähelepanu sellele, kus mina olin. Kolmandal päeval vaatasin, kuidas ta järgnes Ann Mirtelile piki ohtlikumat rada, mis viis otse parkimisplatsi poole. Nagu kahurikuul sööstis see tugev ja sitke laps platsile ja ma kuulsin, kuidas ta musta linnamaasturi vastu põrutas. Mu jumal. Kujutan ette, et Titanic tegi jäämäega kokku põrgates samasugust jubedat häält.

Siis kuulsin, kuidas tema järel suusatav väike Ann Mirtel hüüdis: „Hei, Anna! Ma ütlesin, et ära suusata parklasse. Kas sa oled elus?“ — „Jeeh,“ mõmises Anna. „Kõik on korras.“

Veidi hiljem kohvikus järjekorras seistes küsisin ma Annalt selle intsidendi kohta.

„Kas sa mitte veerand tundi tagasi parklas vastu üht autot ei põrutanud?“

Anna pea vajus kohe küljele, nagu ta oleks küsimusest nii segaduses, et ei saa õieti ühestki sõnast aru. Parkla? Veerand tundi? Vastu autot? „Mida?“

Nagu kõik meie tütred, on ka Anna soomeugriliku välimusega. Laiad põsesarnad, tugevad kulmud. Ta näeb alati välja, nagu kissitaks silmi. Kuid praegu olid tema silmad vaevu lahti, nii pingsalt üritas ta meelde tuletada…

„Ma küsisin, kas sa mitte veerand tundi tagasi parklas vastu üht autot ei põrutanud?“

Anna pea vajus teisele poole. „Ei…“ vastas ta aeglaselt, ettevaatlikult, nagu esitaks ise küsimust

„Tõesti? Ma võiksin vanduda, et nägin kedagi, kes nägi välja täpselt nagu sina,“ ütlesin ma. „Ja ma võiksin vanduda, et nägin väikest Ann Mirtelit sinu järel sõitmas ja su nime hüüdmas.“

„Mida?“ Ta kissitas veel rohkem, nagu ei saaks ikka veel päriselt aru, mida ma räägin.

„Anna. Räägi mulle tõtt.“

Just siis tuli meie juurde väike Ann Mirtel, pisarad silmas, nägu kõver, nagu oleks ta tugevates valudes. Tüdruku juuksed oli kleepunud higisele laubale, ta ninast tilkus pisaraid ja tatti.

„Mis juhtus?“ küsisin ma.

Vastus tuli lörisemise vahele. „Ma hoidsin… lauda kinni… kui teie chilli’t võtate… ja… ma olin täitsa üksi seal… ja… suured mehed tulid… ja… kaks või kolm… ja nad… ütlesid… see on meie laud… ja nad… nad ei kuulanud mind… ja veel… neid tuli veel juurde… ja nad võtsid meie laua ära… ma hakkasin nutma ja… siis… ja…“

„Ja mis?“

„JA NAD JÕID ALKOHOLI!“ nuuksatas ta. „KÕIK, KÕIK JÕID ALKOHOLI!“

„Alkoholi?“ Noh, see pani asja paika. Keegi peab selle jama eest maksma. „Olgu,“ ütlesin ma. „Ma lähen räägin nendega.“

Me liipasime oma kohmakate plastist suusasaabastega selle laua juurde, kus istusid kuus pikka lumelaudurmeest ja kolm naist. Kolm meest laua tagumises otsas olid minust suuremad ja mu sisemusse tekkis argpükslik tunne. Ma võisin neile vastu astuda, kuid siis oleks oht sattuda tülli lihasmägedega, nagu juhtub alati, kui üks mees ütleb teisele, et too tegi midagi valesti. Samal ajal jälgisid mind mu tütar ja tema sõbranna. Nad ootasid, et ma midagi teeksin.

Ma heitsin veel ühe pilgu meestele, kes nägid välja nagu puhkusel olevad sõdurid. Kulistasid õlut, jah, ilmselgelt olidki nemad need alkoholitarbijad, kellest Ann Mirtel rääkis. Ma ei tahtnud nendega rääkida meie laua varastamisest. Parem minna kuhugi mujale ja unustada see lugu. Parem mitte rikkuda rahu Kuutsemäe suusakohviku laua ümber…

Siis juhtus midagi ebatavalist. Hirmu asemel hakkasin ma tundma teatud haiglast erutust. Mis on kõige hullem, mis minuga juhtuda saab? Keegi neist tursketest sellidest purustab õlleklaasi ja lõikab mul kõri läbi? Võisin juba ette kujutada pealkirju järgmise päeva Õhtulehes. „„MINU EESTI“ AUTOR JUSTIN PETRONE SAI SURMA SUUSAKOHVIKU KAKLUSES“.

Oot, mõtlesin ma. See polekski nii traagiline. See oleks absoluutselt lahe viis surra.

Mõelda vaid, kui palju on tobedaid võimalusi surra. Haigus. Sõda. Malaysian Air. Ja nüüd oli mul võimalus astuda vastu ilmsele ebaõiglusele — tüdruku äraajamisele lauast — ja riskida eluga, olles vastamisi kuue tugeva ja alkoholi tarbinud lumelauduriga.

Ma istusin nende lauda.

Algul ei pööranud mehed mulle tähelepanu, jätkasid õlle lonksamist, kuid siis otsustasin ma rääkima hakata.

„Härrased, mul on kahju teid häirida,“ kasutasin ma oma kõige karedamat, kõige rohkem robertdenirolikku häält. „Kuid on midagi, mida on mul vaja teiega arutada.“

Ükski neist ei vastanud mulle, kuigi ma märkasin, et üks lumelauduritest laua otsas — pikemat kasvu, üleni mustas, veidi sarnane esimese maailmasõja lennuässa Manfred von Richthofeniga, kurikuulsa Punase Paruniga — vaatas teiste poole, nagu küsiks: „Mida see tähendab?“

„Te võib-olla märkasite, et enne teid istus siin lauas üks tüdruk. Tema nimi on Ann Mirtel ja ta on mu tütre sõber. See tüdruk on väga õnnetu. Ta ütles, et mingid mehed tulid ja võtsid tema laua ära. Kas keegi teist,“ vaatasin ma laua ümber ringi, hoolitsedes selle eest, et saaksin pilkkontakti kõigi istujatega, „kas keegi teist seletaks mulle, mis ajas väikse Ann Mirteli nutma?“

Algul ei vastanud keegi midagi. Ükski mees isegi ei liigutanud, ka mitte õlle lonksamiseks. Siis keeras üks laua kaugemas otsas istuv naine näo minu poole ja tunnistas mu kohalolu. Tal olid punakaspruunid juuksed kahes patsis, nagu lumelauduritel ja suusatajatel kombeks, ja tal oli kahvatu selgete joontega nägu. Väga targad silmad, ei sõbralikud ega ka pahatahtlikud. Ta kandis roosasid mäetunkesid.

„Ma märkasin seda väikest tüdrukut,“ ütles ta. „Kuid uskuge, me ei tahtnud tüdrukule haiget teha.“

Suured mehed ei öelnud ikka midagi ja ma sain aru, et see, mida ma äsja kogesin, oligi tõsi: macho-pealispinna all on Eesti tegelikult matriarhaalne ühiskond, kus naised otsustavad, kuidas ja millele tähelepanu osutada, ja mehed hoiavad omaette.

„Mmm,“ ütlesin mina.

„Me jõudsime selle laua juurde ja leidsime ta üksinda istumas,“ jätkas patsidega naine, hääles meeldiv aktsent, „ja teate, rohkem tühje laudu polnud ja meil polnud kuhugi istuda.“ Sel hetkel ma vaatasin liiga pikalt tema patse ja ta märkas seda ja naeratas kergelt ja jätkas. „Me tõesti ei tahtnud, et see väike tüdruk Mirtel…“

„Ann Mirtel.“

„Ann Mirtel.“ Jälle see ähvardav-võluv naeratus. „Me tõesti ei tahtnud Ann Mirtelit nutma ajada. Ma püüdsin temaga rääkida, kuid ta jooksis juba minema, otsides kedagi. Kas teid?“

„Jah, mind.“

„Palun, meil polnud hetkekski soovi ilmutada teie noore sõbra vastu lugupidamatust.“

Ma nõjatusin tahapoole ja panin käed lauale, et saadud informatsiooni seedida. Ja mehed minu kõrval ei liigutanud ikka veel, vaid Punane Parun tõstis õllekruusi julgelt suule ja jõi.

„Kas te aitaksite mind?“ küsisin naiselt roosas.

„Jah?“ Ta noogutas ettevaatlikult.

„Kas te palun paluksite vabandust väikse Ann Mirteli ees, kui ta tagasi jõuab. Ta on praegu alumisel korrusel ja ootab, et toit valmis saaks. Seal on palju inimesi ootamas. Justkui pool Tallinna oleks otsustanud täna suusatama tulla.“

Viimaks kostis mõminat mõne mehe suust, kes ilmselt ei olnud Tallinnast ja oli samuti frustreeritud sellest, et nii palju mõttetuid põhjaeestlasi on meie pühal Lõuna-Eesti pinnal. Kogu see jama lauaga oleks olemata, kui need põhjakad oleksid jäänud Tallinna ja läinud šoppama Stockmanni või ujuma Kalev Spasse, või mida tahes need Tallinna inimesed nädalavahetustel teevad.

Naine noogutas ja ütles: „Palun hea meelega väikse Ann Mirteli ees vabandust, kui ta on valmis meie vabandust vastu võtma. Nagu ma ütlesin, oli meil lihtsalt vaja kohta, kuhu istuda. Täna on siin nii palju rahvast.“

„Tänan teid,“ ütlesin ma püsti tõustes. „Usun, et sellega on siis korras. Nautige sporti!“

„Sina ka,“ mõmises Punane Parun, toonil, mis väljendas ausust ja häid eesmärke.

Kui Ann Mirtel koos oma šašlõkiga saabus, üritasin teda ja naist roosas vestlema saada, kuid Ann Mirtel paistis olevat unustanud oma kohvikulauatrauma. Tema — ja Anna — olid liiga hõivatud püüdest veenda mind ostma veel tükki šokolaadikooki. Kõige maitsvamat suusakohvikukooki, sellist, mida ma kahtlemata oleksin nautinud, kui ise olin veel kaheksa-aastane suusataja. Pärast veelgi rohkemat survestamist andsin ma alla ja läksingi kooki ostma. Nojah. Võidad midagi, kaotad midagi, nagu kõnekäänd ütleb.