Eveliis arutleb: kas autoralli on legaalne viis inimesi tappa?
Keegi peab noorte surmas vastutama, keegi ei teinud oma tööd piisavalt hästi, keegi ei osanud arvestada, et see koht, kus noored seisid, oli ohtlik, keegi ei osanud võtta õppust sellest, et ka varem on autod rajalt välja sõitnud ja ei planeerinud/organiseerinud rallit ja pealtvaatajate ohutust piisavalt.
Leinal on võimas jõud ja ma ei oska ette kujutada midagi hullemat kui lähedase inimese kaotust. Minu esimene armastus sai autoõnnetuses surma ning väga pikki aastaid kandsin ma endas viha ja tahtsin, et keegi süüdi oleks. Seda, kas inimene, keda ma süüdistasin, ka tegelikult süüdi oli, ma ei teadnud, kuid mul oli vaja süüdlast ja selleks sobis ükskõik kes. Keegi (teine) pidi süüdi jääma!
Ma olen õppinud ka leinapsühholoogiat ja saan selles mõttes nendest vanematest aru, kuid sellest hoolimata pean ma ütlema, et nende “sõda” oli ja on mõttetu. Tütart ja väimeest see tagasi ei too, ka hingel ei hakka tegelikult kergem, kuigi nii tundub. “Me tahame, et tõde tuleks päevavalgele,” ütlesid nad ja olid pettunud kohtuotsuses, kus süüdlast siiski ei leitud ning jõuti järeldusele, et tegemist oli õnnetusega, mida ei olnud võimalik ette näha. Nii kahjuks õnnetustega ongi. Eriti sellistega, mis puudutavad autorallit. Auk teekattes, kivi ratta all, üks vale rooliliigutus, sada pisiasja ja õnnetut kokkusattumust võivad sellise õnnetuse põhjustada.
“Aga alles eelmine ralli lõppes ka õnnetusega. Miks sellest õppust ei võetud?” rääkis keegi ralliekspert. Tallinn-Tartu maanteel on ka toimunud rohkem kui üks või kaks autoõnnetust, ma julgeks öelda, et see on väga ohtlik, kuid ometi ei ole ka mina sellest õppust võtnud.
Kui mul on vaja minna Tallinnast Tartusse, siis ma teen seda ega mõtle nendele avariidele, vaid sõidan nii korralikult ja ettevaatlikult kui võimalik. “See on ju absurd, et oled lindi ees või selle taga, ikka oled ise süüdi,” pahandas hukkunud noore naise isa.
Ma ei taha kõlada julmalt või kalgi südamega, kuid laias laastus see ju nii ongi. Me võtame ise teatud riske ja vastutame tagajärgede eest. Olgu selleks siis autoralli pealtvaatajaks olemine, Tallinn-Tartu maanteel sõitmine, benji-hüpe või halvaks läinud seenesalati söömine. Ja kahjuks ei ole õnnetustes alati kedagi süüdistada, kuigi nii väga tahaks.
Hukkunud naise vanemad väitsid, et nad ei taha leida süüdlast, vaid soovivad, et tugevdataks võistluste turvanõudeid. Sellisel juhul, kallid inimesed, ei kaeba te kohtuotsust edasi riigikohtusse, vaid astute Autoliidu liikmeks, hakkate ise turva-ja ohutusnõuetega tegelema või mida iganes. Ühesõnaga: te asute aktiivselt tegutsema, et püüda ennetada võimalikke õnnetusi nii, nagu teile tundub, et oleks pidanud tegema, et ära hoida ka teie lapse surma. Kuid te ei raiska enda aega kohtuskäimisele ja edasikaebamisele. Kohtuotsus ei muuda võistlusi turvalisemaks, vaid leiab süüdlase.
“Kohtuotsusest võib järeldada, et autoralli on legaalne moodus inimesi tappa,” ütles saates kas ralliekspert või isa, ma tõesti ei mäleta, see lause jäi mind kriipima. Milleks visata midagi nii tobedat õhku? Täiskasvanud inimesed saavad ju mõistusega aru, et tegemist oli õnnetusega, kuid lein ja viha, sest kedagi ei ole ametlikult võimalik süüdlaseks teha, on nii suured, et ei lase normaalselt elu edasi elada. Need inimesed vajavad hoopis psühholoogi abi, mitte kohtuskäimist. Keegi peaks seda neile soovitama. Leinaga on raske hakkama saada. Minul läks aega umbes viis aastat.
Eveliis Kund-Zujev on Norras elav eestlannast blogija, kes lubab oma mõtteid ka Naistekal jagada. Ootame ka lugejate kommentaare — kuidas suhtusid sina "Pealtnägija" loosse?
Eveliisi blogi leiad SIIT!
