Northangeri klooster: Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et Catherine Morlandist võiks saada kangelanna

„Northangeri klooster“ oli Jane Austeni esimene kirjastamiseks valminud romaan, mille pealkirjaks ta ise pani „Susan“. Kirjastaja otsustas seda mitte välja anda ning müüs käsikirja hiljem Austeni vennale, teadmata, et autor oli tolleks ajaks juba tunnustatud romaanikirjanik. Noore neiu täiskasvanuks kasvamise loo peategelane on Catherine Morland, külavaimuliku lasterikkast perest pärit seitsmeteistkümneaastane tüdruk, kes on harjunud ballide ja meeste tähelepanuga. Ta on ka lugenud hulgaliselt tolleaegseid gooti romaane ning näeb müstikat ja jubedaid saladusi ka seal, kus neid tegelikult polegi. "Northangeri klooster" on LP raamatusarja "Aegumatud armastuslood" 39. raamat.

Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et Catherine Morlandist võiks saada kangelanna. Kõik oli tema vastu: nii tema seisus, isa ja ema iseloom kui ka tema enda isiksus ja meelelaad. Catherine’i isa oli vaimulik, ent mitte kõrvaletõugatud või vaene, vaid hoopis väga austusväärne mees — hoolimata sellest, et tema nimi oli Richard — ning ilusaks ei saanud teda kunagi nimetada. Lisaks kahele heale benefiitsile oli tal ka märkimisväärne isiklik sissetulek ja ta ei ilmutanud vähimatki soovi oma tütreid luku taga hoida. Catherine’i ema oli meeldivalt otsekohene naisterahvas, lahke meelelaadiga ja — mis on veelgi märkimisväärsem — tugeva tervisega. Enne Catherine’ile elu andmist oli ta sünnitanud kolm poega; ja selle asemel, et tütart ilmale tuues surra, nagu kangelanna emale kohane, elas ta edasi: sünnitas veel kuus last, kasvatas nad üles ning nautis ise sealjuures suurepärast tervist. Kümne lapsega perekonda nimetatakse ikka toredaks, peaasi, et kõik lapsed on kehaliselt terved ja täie mõistuse juures; muidu aga polnud Morlandeid vähimatki põhjust toredateks pidada, kuna nad olid kõik väga mittemidagiütleva välimusega ja palju aastaid oli mittemidagiütleva välimusega ka Catherine. Ta oli kõhn ja kohmakas, tal oli kahvatu ja jumetu nahk, sirged pead ligi hoidvad tumedad juuksed ja jämedad näojooned — nii palju siis tema välimusest! Ka tema meelelaad oli kangelannale täiesti sobimatu. Teda vaimustasid kõik poiste mängud ja ta ei eelistanud kriketit mitte pelgalt nukkudele, vaid ka sellistele kangelaslikumatele lapsepõlverõõmudele nagu unihiire pidamine, kanaarilinnu toitmine või roosipõõsa kastmine. Õigupoolest ei hoolinud ta aiast mitte üks teps, ja kui ta ka lilli korjas, siis peamiselt pahanduse tegemise rõõmust, või vähemalt nii arvati, kuna ta eelistas alati neid lilli, mida tal oli keelatud noppida. Sellised olid tema kalduvused; tema võimed olid sama erakordsed. Ta ei saanud millestki aru ega taibanud ise midagi, enne kui talle seda õpetati, ja vahel isegi mitte siis, sest ta oli sageli tähelepanematu ja aeg-ajalt lausa rumal. Tema emal kulus kolm kuud, et õpetada teda „Kerjuse palvet” üksnes järele kordama, ja lõpuks suutis tema noorem õde Sally seda ikkagi paremini üles öelda. Mitte et Catherine oleks alati rumal olnud — mitte mingil juhul! Valmi „Jänesest ja tema paljudest sõpradest” sai ta selgeks sama kiiresti kui iga teine tüdruk Inglismaal. Ema soovis, et ta õpiks muusikat; ja Catherine oli kindel, et see talle meeldiks, kuna tema arust oli väga vahva klimberdada vanal hüljatud spinetil, ja nii ta alustaski kaheksa-aastaselt õpinguid. Aasta pärast oli tal muusikast lõplikult villand; ja mrs Morland, kes ei pidanud vajalikuks sundida oma tütreid andetusest või vastumeelsusest hoolimata haridust omandama, lubas tal õpingud katki jätta. Päev, mil muusikapõetaja minema saadeti, oli Catherine’i elu üks õnnelikumaid. Tema kunstimaitse polnud just kiita: kui tal õnnestus saada emalt ümbrik või leida mõni muu paberitükk, joonistas ta küll suure hoolega maju ja puid, kanu ja tibusid, kuid vaatajal oli nende vahel raske vahet teha. Kirjutamist ja arvepidamist õpetas talle isa; prantsuse keelt ema. Erilisi edusamme ei teinud ta kummaski vallas ning hiilis tundidest kõrvale, kui aga vähegi sai. Milline kummaline seletamatu iseloom! Sest hoolimata kõigist neist ignorantsuse märkidest ei olnud ta kümneaastasena ei pahatahtlik ega äkiline, ta ilmutas vaid harva põikpäisust, ei tülitsenud peaaegu kunagi ja oli väiksemate vastu väga lahke, käitudes vaid mõnikord harva türannina. Lisaks kõigele oli ta siis lärmakas ja pöörane, vihkas kitsendusi ja puhtust ning tema meelistegevuseks oli ennast maja taga asuvast muruga kaetud järsakust alla veeretada.

Selline oli Catherine Morland kümneaastasena. Viieteist­kümneselt hakkas tema välimus paranema: ta hakkas juukseid lokkima ja igatsema ballile minna, tema jume paranes, tema näojooned pehmenesid, põsed ümardusid ning neisse ilmus puna, tema silmad muutusid väljendusrikkamaks ning hoiak väärikamaks. Armastus räpasuse vastu asendus imetlusega uhkete rõivaste ja ehete vastu ning koos elegantsiga tuli ka puhtus; nüüd kuulis ta mõnikord, kuidas isa ja ema temaga toimuvate muutuste üle heameelt avaldasid. „Catherine’ist hakkab täitsa kena tüdruk saama; ta on täna üsna ilus,” olid sõnad, mis talle aeg-ajalt kõrvu puutusid; ja kui meeldiv oli neid kuulda! Kaunitarina sündinu ei koge iialgi sama suurt rõõmu ühegi komplimendi üle, kui kogeb tüdruk, kes on olnud tavalise välimusega esimesed viisteist aastat oma elust ja kuuleb nüüd, et on üsna ilus.

Mrs Morland oli väga hea naine ning soovis, et tema lapsed oleksid just sellised, nagu peab: kuid lapsevoodis olemine ja väiksemate õpetamine võttis temalt nii palju aega, et vanemad tütred jäid tahes-tahtmata omapead; ja nii polnudki mingi ime, et Catherine, kelle loomuses polnud midagi kangelannalikku, eelistas neljateistkümneaastasena kriketit, pesapalli, ratsutamist ja looduses hulkumist raamatutele, või vähemalt õpetlikele raamatutele, sest selliste raamatute vastu, millest ta ei saanud mingeid kasulikke teadmisi, kus oli palju tegevust ja ei mingit filosoofiat, polnud tal mitte kõige vähematki. Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.

Pope’ilt õppis ta, kuidas kutsuda korrale neid, kes

„valu üle nalja heidavad”.

Graylt, et

„Nii paljud lilled üksinduses õide puhkevad
ja oma lõhna levitavad tühjas kõrbes.”

Thomsonilt, et on

„Nõnda meeldiv …
Õpetada relva käsitsema noori.”

Ja Shakespeare’ilt sai ta palju teada: muuhulgas ka seda, et
„vähetähtsad pisiasjad
on armukadedale tõendiks,
mis sama kindel, kui see, mis kirja pandud Piiblis”.

Et

„Kui põrnikale keegi peale astub,
ta tunneb valu sama suurt
kui hiiglane, kes sattunud on surmasuhu.”
Ja ka seda, et noor armunud naine meenutab alati
„Kannatlikkust, kes tehtud marmorist
ja naeratab nüüd Valule”.

Selles osas oli tema haridus küllaldane ja paljudes teistes valdkondades tegi ta suuri edusamme: ta küll ei osanud sonette kirjutada, ent suutis end neid lugema sundida; ja ehkki polnud erilist lootust, et ta mängiks klaveril enda loodud prelüüdi, mis kõik külalised vaimustusse viiks, suutis ta ometi teiste esinemist kuulata, ilma et oleks ära väsinud. Tema kõige suurem vajakajäämine oli kunstiande puudumine — ta ei osanud põrmugi joonistada, isegi mitte nii palju, et ta oleks suutnud ennast reeta oma armsama profiili joonistades. Selles osas ei vastanud ta põrmugi kangelannadele esitatavatele nõudmistele. Antud ajahetkel polnud ta aga oma puudusest teadlik, kuna tal polnud armastatut, keda joonistada. Ta oli saanud seitsmeteistkümneaastaseks, ilma et oleks kohanud kas või ühteainsatki meeldivat noormeest, kes oleks temas õrnu tundeid äratanud; ta polnud kelleski süüdanud tõelist kirge ega olnud äratanud isegi mitte imetlust, mis poleks olnud väga mõõdukas ja mööduv. See oli tõepoolest kummaline! Kuid kummalistele asjaoludele on enamasti võimalik leida seletust, kui üritada nende põhjuseid erapooletult välja selgitada. Morlandite naabrite seas polnud ainsatki lordi — isegi mitte baronetti. Nende tuttavate seas polnud ühtegi perekonda, kes oleks enda hoole alla võtnud ja üles kasvatanud juhuslikult oma ukselävelt leitud poisi; mitte ühtegi noormeest, kelle päritolu oleks jäänud saladuseks. Tema isa polnud kellegi eestkostjaks ja valla skvaieril polnud lapsi.

Ent kui noor daam on sündinud kangelannaks, ei saa neljakümne naabri vajakajäämised teda takistada. Mingil viisil peab elu teda kangelasega kokku viima — ja viibki.

Mr Allenil, kelle valdused paiknesid suuremalt jaolt Wiltshire’s, Fullertoni küla ümbruses, kus elasid Morlandid, kästi sõita Bathi oma podagrat ravima; ja tema abikaasa, heasüdamlik naine, kes oli miss Morlandisse kiindunud ning taipas tõenäoliselt, et kui noorel daamil pole võimalik omas külas seiklustesse sattuda, peab ta neid mujalt otsima minema, kutsus Catherine’i endaga kaasa. Mr ja mrs Morland olid meeleldi nõus ning Catherine oli üliõnnelik.