AJALUGU:Päriselu Vääritud tõprad
Quentin Tarantino kultusfilm "Inglorious Basterds" (Vääritud tõprad) räägib meile põneva loo juudi eriüksuslaste rühmast, mis pidas II maailmasõja ajal sakslaste vastu vaprat partisanisõda, püüdes kinni ning tappes kättemaksuks kõrgeid natsiohvitsere. Tarantino film - nagu tema puhul ikka – on verine lugu täis vägivalda ning põnevust, kuid film ise põhineb täiesti tõestel ajaloofaktidel.
Sellised natside vastu võitlevad juudi eriüksuslaste rühmad eksisteerisid tõepoolest: X Rühm (X Troop), Operation GreenUp ja Nakam. Kuigi nende saavutused ei ole vast nii verised, kui Tarantino oma filmis kujutas, on nende lugu heaks näiteks sellest, kuidas päriselu filmile tihti nii väga alla ei jäägi.
Siinkohal tuleb nüüd juttu ühest neist salkadest, täpsemalt X Rühmast.
Teise maailmasõja ajal oli brittidel unikaalne sõjaline üksus, nimega Üksus nr. 10, mis kuulus Eriteenistuste Brigaadi koosseisu. Üksuse nr. 10 koosseisu kuulusid erinevatest riikidest (Norra, Prantsusmaa, Poola) eriüksuslased, kes soovisid koos brittidega natsirežiimi vastu võidelda.
Selle üksuse üks rühmadest väärib siiski erilist tähelepanu - selleks on 3. Rühm, mida kutsuti X Rühmaks. Erinevalt teistest rühmadest oli X Rühm mitmerahvuseline ning „X“ nende nimes märkis kategooriat „mitmesugune“, just seetõttu, et selle rühma liikmed ei olnud vaid ühest rahvusest. Kuid vaatamata sellele, et X Rühma koosseisu kuuluvad võitlejad olid pärit eri paigust, oli neil ometi üks kindel ühenduslüli. Kui välja arvata kaheksa tšehhi, olid X rühma liikmeteks saksa keelt emakeelena kõnelevad ning juudi rahvusest põgenikud, saabunud peamiselt Saksamaalt ja Austriast. On teada, et vähemalt üks neist juudi päritolu võitlejatest oli läbi teinud Dachau koonduslaagri jubedused.
X Rühma tegevus, isegi terve eksistents, hoiti teiste eest saladuses, kuna tegemist oli eriväljaõppe saanud meestega. Lisaks tavapärasele eriüksuslaste väljaõppele said rühma liikmed eraldi väljaõppe selle kohta, kuidas tungida sügavale vaenlase tagalasse ning viia läbi sellise ulatuse ning mõjuga operatsioone, mida ei suutnud täide viia ühegi teise eriüksuse tiim.
Uusi liikmeid sai rühm tavaliselt teistest üksustest: niipea, kui mõne üksuse juht märkas ühe või teise mehe juures erakordseid, ebatavalisi või erilisi võimeid ja oskusi, määrati ta X Rühma koosseisu. X rühma töö oli äärmiselt ohtlik, kuna esiteks olid nad otseselt Saksamaa natside silmis kodumaa reeturid ning pealekauba veel juudi päritolu.
Iga sõdur mõistis, et tabamise korral ei lange surma vältimatu vari mitte ainult tema enda, vaid ka kõigi tema sõjategevuse piirkonnas elavate perekonnaliikmete peale. Sellele kõigele vaatamata teadis X Rühm üheselt: nad peavad võitlema.
Kogu sõja vältel käis X Rühmast erinevate allikate põhajl läbi 90-130 liiget. Hukkus neist 21 ja haavata sai 22 sõdurit. On huvitav märkida, et mitte kunagi ei võidelnud eriüksuslased kõik koos ühise üksusena. Rühma liikmed tegutsesid küll samal ajal, kuid erinevate ülesannetega ning vaenlase tagala erinevates punktides. Sageli oli tegemist ühe-mehe-operatsioonidega, kus võitleja ülesandeks oli korraldada sabotaažiakt või lihtsalt luureinfot hankida. X Rühma liikmed tundsid hästi Saksa sõjatehnikat, eriti (kuri)kuulsad olid nad aga selle poolest, et valdasid täiuslikult erinevaid ülekuulamistehnikaid – taaskord, meenutades Tarantino filmi võikaid stseene, võib ainult ette kujutada, milliseid võtteid kasutas X Rühma liige vangilt info välja pressimiseks (teisisõnu: lõikamiseks/peksmiseks).
X Rühma kasutati elava märklauana
X Rühma liikmed osalesid ka Normandia dessandil, sumades läbi vee randa, olles varustatud vaid kokkupandavate jalgrataste ning mõne käsirelvaga. Niipea, kui rand oli hõivatud, sõitsid X Rühma mehed Briti sõdurite salga eesotsas luurele, et teha kindlaks sakslaste positsioonid.
Jõudes külani, kuhu sakslased olid kaitsesse tõmbunud, otsustas Briti väesalga komandör, et kõige parem viis välja selgitada sakslaste tulejõudude paigutus, on nende vaatevälja saata kõigest väest rattal väntavad X rühma sõdurid.
Mõeldud, tehtud.
Sakslased neelasid sööda alla ning hakkasid vapraid juute tulistama. Rohkem polnudki inglastele tarvis: avatud tule tõttu olid nad sakslaste relvapaigutuse ilusti ära näinud ning järgnes täägirünnak sakslaste positsioonidele. Selline manööver läks maksma ühe X-Rühma võitleja elu, kuid lahing oli seda hinda väärt (vähemalt brittide meelest).
Kuna X-Rühma võitlejate isikud ning nende ülesanded olid range sõjasaladus, pidid võitlejad oma identiteeti varjama. Briti väejuhatuse meelest oli parem, kui juudi sõjapõgenike päritolu oleks kaetud saladuselooriga. Kuna kõik rühma liikmed rääkisid saksa keelt emakeelena ning inglise keelt aktsendiga, mis oli väga paljastava kõlaga, oli nende jaoks loodud erinevad legendid, miks nad niivõrd veidrat aktsenti kasutades inglise keelt pursivad. Näiteks ühel juhul kõlas legend nii, et võitleja puhul oli tegemist Viinis Briti päritolu müügimehe perekonna poolt üles kasvatatud mehega.
Samuti anti kõikidele juudivõitlejatele britipärased valenimed. See oli väga praktiline samm, sest nagu eelpool mainitud, oli vangi langenud juutidele sakslastel varuks vaid üks “ravim” ning selleks oli loomulikult surm. Seega teesklesid rühma liikmed vangilangemise korral, et nad ei mõista sõnagi saksa keelt.
Kõike eelnevat arvesse võttes võib öelda, et Tarantino ei pidanud oma filmi tehes palju fantaasiat pingutama: kõik see, mis filmis tundus sürreaalne Hollywoodi ulm, leidis tegelikult aset lähiminevikus. Lihtsalt tuli lisada tarantinolik ülepakutud stiil.
