Orlando: „Räägi mulle kõigist maailma asjust,” tahtis noormees paluda, sest tal olid luuletajatest ja luulest kõige pöörasemad ettekujutused
1928. aastal ilmunud „Orlando“ on Virginia Woolfi mahedamaid romaane ning see oli mõeldud inglise kirjanik Vita Sackville-Westile lohutava armastuskirjana. Kuigi Woolf oli abielus, tekkis tal Vitaga armulugu, mis jätkus sõprusena. Selle üheks tulemuseks sai „Orlando“. Raamatu peategelane Orlando on ebatavaline inimene, kes elab ja seikleb läbi Inglismaa ajalooliste sündmuste, mitmete aastasadade jooksul, alguses aristokraatliku mehe ja siis naisena. “Orlando” on LP romaanisarja “Aegumatud armastuslood” 40. ja ühtlasi viimane raamat.
Katkend raamatust:
Noormees — sest tema soo suhtes ei saanud vähimatki kahtlust olla, ehkki tollane mood seda varjata püüdis — rabas parajasti mõõgaga sarikail õõtsuvat mauri pead. See oli vana jalgpalli värvi ja enam-vähem seda kuju, välja arvatud sisselangenud põsed ja salk või paar karuseid kuivi juukseid otsekui kookospähkli kiud. Orlando isa, aga võib-olla hoopis vanaisa oli löönud selle koguka pagana õlgadelt, kes oli kuupaistel Aafrika metsikuil väljadel korraga tema ette kerkinud; ja nüüd õõtsus see õrnalt, ühtesoodu tuulevinus, mis ta maha löönud härra hiiglamaja pööningukambrites iial puhumast ei lakanud.
Orlando esiisad olid ratsutanud väljadel täis tooneliiliaid ja kivistel väljadel ja veidrate jõgede kastetud väljadel ja nad olid paljudelt õlgadelt löönud maha hulga eri värvi päid, toonud need koju ning riputanud sarikatele. Nii teeb ka tema, tõotas Orlando. Et ta aga oli kõigest kuueteistkümneaastane ja liiga noor, et koos täismeestega Aafrikas või Prantsusmaal ratsutada, hiilis ta aiast ema ja paabulindude juurest minema, läks pööningukambrisse ja torkis, tagus ning rabas seal mõõgaga õhku. Mõnikord lõikas tera nööri läbi, nii et pea põrandale mütsatas, ja Orlando pidi selle uuesti üles riputama, kinnitades selle omalaadse rüütellikkusega peaaegu väljapoole käeulatust, nii et vaenlane krimpsus, mustade huultega talle võidukalt vastu irvitas. Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Roheline jahimeestega seinavaip liikus alatasa. Orlando esiisad olid olnud aadlikud sestajast, kui suguvõsa üldse olemas oli. Nad ilmusid põhjamaa ududest, aadlikroon peas. Kas ei moodustunud pimedusevarvad ses toas ja kollased laigud, mis põranda ruuduliseks tegid, läbi aknale maalitud tohutu vapi langevast päikesevalgusest? Praegu seisis Orlando vapileopardi kollasel kehal. Kui ta pani käe aknalauale, et aken lahti lükata, värvus see punase-sinise-kollasekirjuks nagu liblika tiib. Niisiis võiksid need, kes armastavad sümboleid ja on kanged neid lahti mõtestama, silmas pidada, et ehkki kenad sääred, ilus keha ja hea kujuga õlad olid kaunistatud vapivärvide eri varjunditega, valgustas Orlando nägu, kui noormees akna valla lükkas, ainult päike ise. Avalamat ja trotslikumat nägu on võimatu leida. Õnnelik on ema, kes sellisele noormehele elu annab, veelgi õnnelikum biograaf, kes selle üles tähendab! Iial ei pea ema meelehärmi tundma ega elulookirjutaja romaanikirjanikku või luuletajat appi paluma. Teolt teole, kuulsuselt kuulsusele, ametist ametisse peab ta minema, sulemees kannul, kuni nad jõuavad kohale, mis on nende soovide haripunktiks. Oli silmaga näha, et Orlando on loodud just niisuguse elukäigu jaoks. Tema põskede õhetust kattis virsikukarva ude; ude huulte kohal oli vaid veidi tihedam kui ude põskedel. Suu oli väike ja harukordseid mandelvalgeid hambaid katvad huuled olid kergelt muigvel. Miski ei häirinud nooljat nina selle järsul, pingsal lennul; juuksed olid tumedad, kõrvad väikesed ja tihedalt ligi pead. Paraku aga ei saa nood noorusliku ilu loetelud lõppeda laupa ja silmi mainimata. Paraku sünnivad inimesed harva kõigi kolmeta; sest niipea kui heidame pilgu akna juures seisvale Orlandole, peame tunnistama, et tema silmad olid kui niisked kannikesed, nii suured, et vesi näis neid ääreni täitvat ja avardavat; ja tema otsaesine oli kui oimude kahe sileda medaljoni vahele surutud kummuv marmorkuppel. Niipea kui heidame pilgu silmadele ja laubale, laulame sääraseid ülistuslaule. Niipea kui heidame pilgu silmadele ja laubale, peame tunnistama tuhandet puudust, mille tähelepanuta jätmine on iga tubli elulookirjutaja kohus. Vaatepildid tegid ta rahutuks, näiteks see, kuidas ema, väga ilus rohelisse rüütatud daam, läheb paabulinde söötma, teenijatüdruk Twitchett kannul; vaatepildid innustasid teda – linnud ja puud; ja panid ta surmasse armuma — õhtutaevas, koju pöörduvad künnivaresed; ja nõnda mööda keerdtreppi tema ajusse jõudnud — ja see aju oli ruumikas –, tekitasid kõik need vaatepildid, samuti aiahääled: haamrilöögid, puu lõhenemine kirvetera all, tolle kirgede ja tunnete möllu ning segaduse, mida iga hea elulookirjutaja põlgab. Ent jätkakem –
Orlando eemaldus aegamisi aknast, istus laua äärde, võttis poolteadlikult, nagu tehakse elus iga päev kindlal tunnil kindlaid toimetusi, välja klade pealkirjaga „Aethelbert. Tragöödia viies vaatuses” ja kastis vana määrdunud hanesule tindisse.
Peagi oli ta katnud luulega kümme lehekülge ja enamgi. Ta oli ilmselgelt sõnaosav, aga väljendus keerukalt. Pahe, Kuritöö, Viletsus olid tema draama tegelased; seal oli võimatute maade Kuningaid ja Kuningannasid; hirmsad vandenõud hävitasid neid; üllad tunded tulvasid; ainustki sõna ei lausutud nii, nagu ta ise oleks lausunud, vaid kõike väljendati sõnaosavuse ja sulnidusega, mis olid üpris tähelepanuväärsed, arvestades autori noorust — ta polnud veel seitseteist — ja tõsiasja, et kuueteistkümnendal sajandil oli veel mõni aasta oma teest käia. Mõne aja pärast jäi Orlando siiski toppama. Ta kirjeldas parajasti loodust, nii nagu kõik noored luuletajad ikka ja igavesti kirjeldavad, ja et rohelise varjundit täpselt edasi anda, heitis ta pilgu (ja seejuures ilmutas ta suuremat söakust kui enamik teisi) objektile enesele, milleks juhtumisi oli akna all kasvav loorberipõõsas. Pärast seda ei saanud ta muidugi enam kirjutada. Rohelus looduses on üks asi, rohelus kirjanduses midagi sootuks muud. Paistab, et loodus ja kirjandus on loomuldasa vaenujalal; viige nad kokku, ja nad kisuvad teineteise tükkideks. Roheluse varjund, mida Orlando nüüd nägi, rikkus tema riimi ja lõhkus värsimõõdu. Pealegi mängib loodus vingerpusse. Tarvitseb vaid heita pilk aknast välja mesilastele lillede keskel, haigutavale koerale, loojuvale päikesele, mõelda, „mitut loojakut ma veel näen” jne, jne (mõte on liiga tuttav ega vääri pikemat kirjeldamist), ja luuletaja pillab sule, haarab kuue, ruttab toast välja ning komistab seejuures maalitud kastile. Sest Orlando oli kohmakavõitu.
Ta hoidis, et kellegagi kokku ei juhtuks. Rada mööda tuli aednik Stubbs. Orlando peitis end puu taha, kuni aednik oli mööda läinud. Ta lipsas aiamüüris olevast väikesest väravast välja. Noormees vältis talle, koerakuute, pruulikodasid, puutöökodasid, pesukodasid, kohti, kus tehakse rasvaküünlaid, tõurastatakse härgi, sepistatakse hobuseraudu, õmmeldakse vammuseid — sest maja oli linn, täis mitmesuguste käsitöödega hõivatud inimesi –, ja jõudis läbi pargi mäkke viivale sõnajalgadesse kasvanud rajale märkamatult. Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda.
Niisiis tegi ta esimest korda selle loo vältel suu lahti ja ohkas pärast pikka vaikimist lõpuks: „Olen üksi.” Ta oli hirvi ja metslinde ehmatades väga kärmelt läbi sõnajalgade ja viirpuupuhmaste ülesmäge astunud, paika, mida kroonis üksainus tamm. Mägi oli väga kõrge, tõepoolest nii kõrge, et all paistis üheksateist Inglismaa krahvkonda; selgeil päevil kolmkümmend, või koguni nelikümmend, kui ilm oli väga ilus. Mõnikord paistis La Manche’i väin, üksteise kannul rulluvad lained. Paistsid jõed ja neil liuglevad lõbusõidulaevad; ja merele suunduvad galioonid; ja armaadad suitsupahvakutega, millele järgnes kahuri tuhm kõmin; ja kantsid rannikul; ja kastellid aasade keskel; siin vahitorn; seal kindlus; ja taas mõni müüridega ümbritsetud orgu kuhjatud suur linnataoline häärber nagu Orlando isal. Ida pool olid Londoni tornid ja suurlinna suits; ja suisa silmapiiril, kui tuul oli sobiva kandi pealt, paistis ehk ka pilvede taustal hiiglasuure Snowdoni enese rünklik tipp ja hambulised servad. Hetke seisis Orlando ja loendas, vaatas, tunnistas. See oli tema isamaja; too tema onu oma. Tema tädi valduses olid need kolm puude vahelt paistvat suurt torni. Nõmm kuulus neile, samuti mets; faasan ja hirv, rebane, mäger ja liblikas.
Orlando ohkas sügavalt ja heitis tamme alla — tema liigutustes oli tõelist kirge. Üürikese suve varjus meeldis talle tunda enda all maa selgroogu; selleks pidas ta tammepuu kõva juurikat; või oli see — sest kujutlus järgnes kujutlusele — suure hobuse selg, kelle turjal ta ratsutas; või ümberpaiskuva laeva tekk — see võis tõesti olla mis tahes, peaasi, et see oli kõva, sest ta vajas midagi, mille külge kinnitada oma hulpiv süda; süda, mis tema külje sees rabeles; süda, mis näis täituvat vürtsikate lembepuhangutega igal õhtul selsamal ajal, kui ta välja läks. Tammepuu külge sidus ta südame, ja kui ta seal lamas, vaikis vähehaaval ärevus tema sees ja ümber; väikesed puulehed jäid vagusi, hirved seisatasid; kahvatud suvepilved peatusid; tema liikmed maapinnal läksid raskeks; ja ta lamas nii vaikselt, et hirved astusid tasapisi lähemale ja künnivaresed tiirutasid tema kohal, pääsukesed sööstsid alla ja keerlesid ning kiilid lendasid mööda, nagu oleks kogu suveõhtu viljakus ja armupalang tema ümber võrguks kootud.
Umbes tunni aja pärast — päike vajus rutakalt, valged pilved olid punaseks värvunud, künkad olid lillad, metsad purpursed, orud mustad — kõlas pasunahääl. Orlando hüppas jalule. Kime hääl kostis orust. See kostis seal paistvast mustjast punktist; tihkest, hoolikalt kavandatud punktist; labürindist, linnast, mida kummatigi vöötas müür; see kostis orust, tema enda häärberi südamest, mis, ehkki varem pilkaspime, kaotas samal ajal kui ainsa pasuna hääl veel kimedamaid helisid kuuldavale tuues kahekordistus ja võimendus, lausa tema silme all oma pilkasuse ja läitus tuledest. Mõni tuluke oli väike ja kiirustav, nagu tormaksid teenijad mööda koridore, et vastata kutsele; teised olid kõrged säravad tuled, nagu põleksid need tühjades peosaalides, mis on valmis seatud külaliste vastuvõtmiseks, kes pole saabunud; ning teised langesid ja kiikusid, laskusid ja tõusid, otsekui hoiaksid neid teenijarahva väed, kes kummardades, põlvitades, tõustes, vastu võttes, valvates juhataksid kõigi auavalduste saatel majja kaarikust maha astunud õilsat printsessi. Tõllad keerasid ja veeresid õue. Hobused pildusid ehissulgi. Saabunud oli kuninganna.
Orlando ei jäänud vaatama. Ta tormas künkast alla. Lipsas jalgväravast sisse. Sööstis keerdtrepist üles. Jõudis oma tuppa. Heitis sukad toa ühe, vammuse teise seina äärde. Kastis pea vette. Küüris käsi. Värkis sõrmeküüsi. Abiks kõigest kuue tolli jagu peeglit ja kaks vana küünalt, tõmbas ta tallikella järgi vähem kui kümne minutiga jalga karmiinpunased põlvpüksid, pani kaela pitskrae, selga taftvesti, jala otsa topeltdaaliate suuruste rosettidega kingad. Ta oli valmis. Ta õhetas. Ta oli erutatud. Ta oli aga kohutavalt hiljaks jäänud.
Talle teada olevaid otseteid kaudu läks ta nüüd läbi tubade ja treppide tohutu summa peosaali, mis asus maja teises otsas viis aakrit kaugemal. Kuid poolel teel, maja tagaosas, kus elasid teenijad, jäi ta seisma. Proua Stewkley elutoa uks oli lahti — kahtlemata oli naine kõigi oma võtmetega läinud käskijannat teenima. Seal aga, teenijate lõunasöögilaua ääres istus, õllekann kõrval ja leht paberit ees, üpris paks, üsna armetu meesterahvas, kellel olid räpasevõitu krookkrae ja pruunist kodukootud kangast rõivad. Tal oli sulg käes, aga ta ei kirjutanud. Paistis, et ta veeretab mõtet peas sinna-tänna, edasi-tagasi, kuni see omandab talle meelepärase kuju või jõu. Tema silmad, ümmargused ja tuhmid nagu mingid veidra tekstuuriga rohekad kivid, vahtisid ainiti. Ta ei näinud Orlandot. Kiirustamisest hoolimata tardus Orlando paigale. Kas see oli luuletaja? Kas ta kirjutas luuletusi?
„Räägi mulle kõigist maailma asjust,” tahtis noormees paluda, sest tal olid luuletajatest ja luulest kõige pöörasemad, kõige tobedamad ja veidramad ettekujutused; kuidas aga kõnetada meest, kes sind ei näe? Kes näeb selle asemel kolle, saatüreid, vahest koguni meresügavusi? Niisiis seisis Orlando ja vahtis, samal ajal kui mees keerutas sulge siia- ja sinnapoole; vahtis enda ette ja mõlgutas; viskas siis kiiruga pool tosinat rida paberile ja tõstis pea. Mispeale Orlando ujedushoos minema sööstis ja jõudis peosaali just õigel ajal, et põlvili langeda ja pilku hämmeldunult maha lüües õilsale kuningannale endale kausitäis roosivett ulatada.
