Luba enda lapsel mängida! Vaid nõnda areneb temast mõtlev inimene
Tänapäeval muutub elu väga kiiresti ning veel eilseid vajalikke oskusi ja teadmisi ei pruugi homme enam tarvis minna. Selle eest on alati hinnas paindlikkus, oskus kiiresti ümber orienteeruda, valmidus vastu võtta uut ja ebaharilikku, võime saavutada eesmärke ning mõelda ebastandardselt.
Kuidas me segame oma lastel just nende omaduste arendamist ning mida peaksime ette võtma, et need siiski tekiksid ja kinnistuksid?
Kui meie, täiskasvanud, lubame endale vahetevahel lõdvestumist: „Lõpuks pole ma ju masin!“, siis oma laste suhtes oleme ranged ja armutud: „Kui lapsel pole küllaldast koormust, hakkab ta päevade viisi lihtsalt arvuti taga istuma“ või „Mäng on lihtsalt aja raiskamine …“.
Kahjuks kaotab mäng tänapäeval oma positsioone. Iga tegevus peab andma praktilist kasu, midagi arendama. Poeg joonistab vihikutesse imelisi losse — viime ta kohe kunstiringi. Tütar keerutab ennast peegli ees muusika rütmis — sokutame ta balletiringi. Isegi jalutuskäik lapsega pole lihtsalt jalutuskäik. Me õpetame talle väsimatult midagi ja kontrollime „omandatud materjali“: mis lind, puu või lill see on …
Me ei jäta koolilapsele teadlikult aega niisama olekuks ja mängudeks. Koolieelikud aga koormame üle mitmesuguste arendavate mänguasjadega. Ei sobi ju ometi 21. sajandi lapsel mängida pottide ja lusikatega! Nendel asjadel pole silti „arendav“. Õpetlikud mängud igale eale, kindlate reeglite järgi, kus kõik on pisiasjadeni läbi mõeldud — see on see, mida turg peale pressib.
Mis halba selles siis on, et lapsed on pidevalt tegevuses? Nad ei kuluta ju aega arvutimängudele ega aja sõpradega mööda hoovi sihitult palli taga, riskides sattuda ebasoovitavasse seltskonda. Nad õpivad pidevalt midagi, omandavad, saavad uusi teadmisi ja oskusi.
Oma igavese pragmatismiga — „on vaja“ ja „sa pead“ — kustutame oma lastes igasugused loomingulised välgatused. Siis aga imestame, miks nad on nii passiivsed, inertsed ja initsiatiivitud. Laps teeb sõnakuulelikult vaid seda, mis on hädavajalik.
Ta ootab pidevalt, et talle ette öeldakse. Küsimusele: „Kas tahad joonistada?“ vastab ta küsimusega: „Mida?“, sest on harjunud valmismängudega. Ta satub segadusse, kui nendesse midagi uut lisatakse.
Sotsiaalne trenažöör
Me ei mõista ning seega alahindame mängu suurt tähtsust. Samas on see eelkooliealistele parim viis arenemiseks. Ja ka koolieas ei tohi seda elust maha kriipsutada. Lapsed mängivad, sest tahavad tundma õppida maailma ning mõjutada seda.
Mis lapsepõlv see oleks ilma mänguta? Siinkohal tuleb rõhutada, et jutt käib vabast mängust, mitte normeeritust, vaid sellisest, mis on mängus peamine, see on võimalusest teha võimatut. Veerand tunniga võid lennata Kuule ja Marsile, laskuda mere sügavustesse, olla vägede juhataja …
Vabas mängus kujunevad välja olulised omadused: sõltumatus, kompetentsus, iseseisvus, sihikindlus, leidlikkus ning loominguline lähenemine probleemi lahendamiseks. Mängides teevad lapsed meelsasti seda, mida nad reaalselt veel ei oska.
Mängus on oluline teadvustada endale oma võimet mõjutada välist maailma. See on vajalik oma „mina“ tunnetamiseks, lapse isiksuse kujundamiseks. Ma löön vastu kastrulit — tekib ebaharilik heli, pole lööki, on vaikus. Tähendab, minu tegevused võivad muuta midagi maailmas üldse ning minu jaoks isiklikult. Sealt aga areneb edasi loogiline kett: ma treenin ja seega hakkan paremini jalgpalli mängima, õpin hoolega ning saan paremad hinded.
Vaba mäng võimaldab lapsel tunda end kõikvõimsa võlurina, kes määrab saatusi ning tänu kõigele sellele võib täiskasvanuks saades täita võimatuna näivaid ülesandeid ning realiseerida oma ambitsioonikaid sihte.
Lapsepõlves sellest kõigest ilma jäädes, hakkab laps iga kord raskuste ees taanduma ning õigustab ennast „terve mõistusega“.
Mängimist ei tohi segada
Tavaliselt uputame oma lapsed valmismängudega üle. Ent neile tuleb anda võimalus spontaanselt mängida ning fantaseerida: puuleht on taldrik, känd — laud … Oksaraag muutub võlukepikeseks, seejärel saab sellest mõõk ning lõpuks hobune, millel võib ratsutada. Sellised muutused annavad lapsele hinnalisi kogemusi.
Kui lapsepõlves ei olnud võimalik vabalt mängida, siis on seda hiljem võimatu kompenseerida. Mäng aitab lapsel ühiskonda sobituda. Mängu defitsiit aga, vastupidi, takistab seda. Sellisel lapsel on palju raskem kohanduda kollektiiviga. See, mille tema eakaaslased tegid läbi mängides kõige soodsamal arenguperioodil, tuleb temal omandada hulga hiljem ja üksi. Seejuures kohe „lahingutingimustes“, omamata sageli õigust eksida.
Psühhiaater Stuart Brown on teinud oma uuringutest järelduse, et vaba mängu puudujääk lastel takistab neil hilisemas elus saada enesekindlateks ja tasakaalukateks inimesteks.
Tuleb lubada ka laiselda
Aeg, mis on vanemate meelest tühjalt kulutatud, on tegelikult uskumatult väärtuslik. Laste tuleviku tarvis on see sama hinnaline, kui tegutsemine ringides. Nii õpivad nad juhtima omaenda isiklikku elu. Mängides, unistades ning uurides, realiseerivad nad oma sisemist potentsiaali. Lapsel peab olema vaba aeg, millal miski ei ripu ta pea kohal, kui ta teeb, mida tahab või ei tee üldse midagi.
Me kardame miskipärast nii väga igavust. Aga asjata — see on tegelikult üks arenemise kohustuslik element. Kui last ei sega mitte keegi ega mitte midagi, tekib tal võimalus rahulikult mõtiskleda.
Niipea kui meie põhivajadused on rahuldatud, kui meil on rahulik ja hea olla, tekib kohe tahtmine teha või tundma õppida midagi uut. Me ei saa olla pidevalt toonuses. Seetõttu meil kõigil — nii lastel kui täiskasvanuil — on vahel hädavajalik mitte midagi teha, puhata, laiselda, mängida, igavleda. Lastel peab olema koht, kuhu peitu pugeda ning üksi olla.
Tuleb aru saada, kas lastel on tõepoolest huvitav
Vaba mäng pole tähtis mitte üksnes lapse jaoks, vaid ka vanematele. Jälgides tähelepanelikult tema mängu, saame paljutki teada. Mis on meie lapse jaoks huvitav, milline on ta iseloom, millised on tema kalduvused ja eelistused. Me võime näha tema tõelist palet ning selle põhjal soovitada, parandada või teha kindlaks tema arengu suunad. Nii ei pea me talle peale sundima just seda, mis nimelt meile tundub õige ja vajalik. Lapsel peab olema võimalus vaadata maailma oma silmadega, teha iseseisvalt avastusi ning omandada oma isiklik kogemus.
Kui laste mängud leiavad heakskiidu ning fantaasiad — toetust, muutuvad nende mängud aina keerulisemateks ja mitmekesisemateks. Esialgu näib, et mäng on otsene vastand reaalsetele saavutustele, ometi kujundab see tähtsaid oskusi — ning seegi on juba saavutus.
Loomulikult on vaja leida aega ja jõudu, et vahel (nimelt vahel!) mängida koos lastega. Mängida tuleb partneritena, võrdsetel alustel. Nii tekib meil võimalus kehtestada lapsega eriline kontakt, võtta osa tema elust, ilma end peale surumata, aidata ning suunata teda maailma tundmaõppimisel.
Allikas: Psihhologija
