Lugeja Helsingi missivalimiste poleemikast: unustage ükskord ära see aarialase unelm, mis nagunii meile ei kehti!
Juba mitu päeva käib mingi õudne õiendamine Soome missivalimiste võitja üle. Juba kõrini on, ausõna. Mis see kellegi asi on, kes Soome missiks krooniti? Miks see inimestele nii väga korda läheb?
Igasugused võistlused pole enam ammu puhtalt kõige parema laulu või ilusaima inimese valimine, vaid pigem tagatoamängud ja psühholoogia ja trikitamine. Seda enam, et mingist ühisest maitsest ei saa me nagunii rääkida, žüriis on erinevad inimesed oma erinevate arvamustega ja kuidagi peavad nad ju kokkuleppele jõudma, sest see on nende töö. Alati on iga valiku puhul neid, kes rahul ei ole. Kätt südamele pannes pean ütlema, et minu arvates on kõikidest Eesti missidest ja missikestest ainult ühe käe sõrmedel loetavad need, kes tõesti kenad või lausa ilusad välja nägid. Ülejäänud on ehtsad harju keskmised või isegi alla selle. Üks viimaste aastate miss oma isegi üsna hirmutav, teda küll pimedal kõrvaltänaval kohata ei sooviks. Aga kõige selle juures ma leian, et mind jätab see kõik külmaks ja ei puuduta mitte kuidagi mu elu või õnne. Las nad siis olla. Ju nad siis žürii arvates võitu väärisid.
Ma saan aru, et paljudele käib kõige enam närvidele, et valimistel osales ainult üks massist erinev naine ja tema võitiski. Psühholoogiliselt on see üsna seletatav — erinev jääb meelde ja võib-olla oligi soomlastel endil ka kõrini ühesugustest blondide näitsikute voost? Müts maha selle tumedanahalise ees, et ta julges üldse sinna võistlema minna. Kas oleks olnud parem, kui oleks olnud mitu mustanahalist ja võitja oleks ikkagi üks nende seast? Siis oleks kisa kui palju, et näe, juba pooled on värvilised. Mõned „liberaalsemad“ kurdavad, et oleks siis see võitja iluski olnud, osad tumedanahalised ju nende meelest isegi on. Kas me peamegi alati vinguma hakkama, kui põhjamaades ei võida blond sinisilm? Eestlased pole oma geneetikalt ka aarialased, pigem sellised kartulikooresekarva juustega uuralitest pärinevad soomeugrilased. Kui tänaval ringi vaatad, siis loomulikke linalakki-sinisilmi näeb ju üsna harva. Võiks ju ka kiruda, et kui meie tavaline hall mass võistleb, miks siis see üks teistsugune naine välja nopitakse. Kuigi enamasti ei näe missivõitlustel ka loomulikku blondiini ehk rahvuslaste unelmate eestlast, ikka plaatinablonde grillkanasid ja vene rahvusest näitsikuid.
Aga kui rääkida ikkagi sellest, kuidas see üks mustanahaline võitis ja see peaks olema märk pealetungivast poliitilisest multikultist ja vägivaldsest normaliseerimisest, siis ma ütlen selle peale esiteks “pullikaka!“ ja teiseks „aga mis siis?“ Tõsielusarjad niimoodi töötavadki, et võetakse keegi ja tehakse võitjaks. Soovitatavalt keegi kõige silmatorkavam, et oleks ikka meediakajastust. Vaadake või „Ameerika supermodelli“. Igal hooajal võis ette ennustada, kes võidab. Ainus latiino? Jah, võitja. Ainus ümberlõigatu? Jah. Ainus asiaat? Jah. Ainus aspergeri sündroomiga võistleja? Jah. Ja on see siis halb? See on äri. Missivõistlused samamoodi. Ja mis sellest siis on? Kui inimesed on nõus seda vaatama, kaasa elama ja selle eest maksma, siis see ka jätkub. Tsirkust ja leiba! Seda parem, et pööbel kisab ja protesteerib.
Siiski ei saa ma endiselt aru, miks läheb tavalisele eestlasele korda Soome missivõitlus ja selle võitja. Mis see sinu asi on? Ela oma elu! Ja unustage ükskord ära see aarialase unelm, mis nagunii meile ei kehti ega kehtinud ka natside endi seas. Las inimesed elavad ja on. Kuni nad sinu tagumikku torkima ei tule, sinu suust leiba ära kiskuma või su peret kimbutama, ei tohiks ju probleemi olla. Vaata parem enda ümber ringi ja otsi midagi, mida saad paremaks teha. Aita inimesi. Mine vabatahtlikuks. Süvene. Uuri. Ära palun vingu kogu aeg.
Vaata videost ka lühikokkuvõtet Soome missivalimistest!
