Päeva kommentaar: surmakartust peetakse ekslikult eluihaks

Täna avaldasime Eveliisi arvamuse eutanaasia vajalikkusest. Lugu tekitas loomulikult korralikult furoori ja pani kommentaariumi kihama. Toome sinuni kolm halastussurma pooldavat kommentaari.

vähk:

Mina pooldan seda. Kuna minu vanaema oli vähihaige, olid tal lõpuks nii suured piinad, et seda oli lausa kohutav pealt vaadata. Nõnda oli ta tervelt aastaks voodisse aheldatud, kuna vanaema luud ei kadnud teda enam. Memme pesemine ja hooldamine muutus aina raskemaks. Viimase kuue kuu jooksul ei saanud teda üldse puudutada, veel vähem liigutada. Kohe, kui seda kuidagi valesti tegid, läks luu katki. Vähk tegi oma töö. Surres oli ta üleni kipsis.

mati:

Meie riik ja ühiskond on sisemiselt nii haige, et ei suuda mõista: eutanaasia ongi lähedasest inimesest hoolimine ja võimalus lõpetada lootusetult haige inimese piinad. Palju räägitakse väärikast vananemisest, aga väärikast suremisest ei taha keegi rääkida. Inimest ei saa takistada surra, kui ta seda ise tahab.

Eutanaasia on keelatud — mis jääb inimesel muud üle, kui teha suitsiid? Viimasel ajal on kombeks enesetapud (kõrgelt kukkumised, rongi alla jäämised, mürgitused jne) registreerida õnnetusjuhtumitena, et salata maha kõrge suitsiidide arv.

ka hooldaja:

Vanuril ja vanuril on vahe. On selliseid, kes on kõrge eani hea tervise juures ja igati vitaalsed ja need, kellel kümme häda küljes. Nad on enda hädadadega surmani voodisse või väikesesse tuppa aheldatud.

Minul on olnud selline hooldatav, kes ohkas igal hommikul: “Ikka veel tuksub.” Lapsed olid talle lasknud panna südamestimulaatori, aga temal olid lisaks südameprobleemidele veel raske astma, suhkruhaigus, neerukahjustus jms. Ta oleks parema meelega surnud, aga stimulaator ei lasknud. Kuni ükskord suhkruhaigus ta ikkagi ära viis. Ta ei olnud õnnelik selliselt elades.

Loomulikult kartis ta surma — täpselt nagu enamus inimesi. Surmakartust peetaksegi teinekord eksklikult eluihaks.