Päeva kommentaar: Elasin Suurbritannias ja minu suurim viga on see, et tulin Eestisse tagasi
Eile avaldasime Abdul Turay põhjaliku võrdluse teemal, kui odav või kulukas on Eestis ja Suurbritannias lapsi kasvatada. See tekitas väga suurt furoori. Avaldame kommentaariumist arvamuse, mille on kirja pannud meie lugeja papi Nael.
Sai elatud seal maal ja elu oli tõesti odavam. Palk oli natuke suurem kui siin, kuid ühe nädala palk läks üüriks ja maksudeks. Ülejäänuga sai väääga lahedalt ära elatud ja sai ka üht koma teist endale lubatud.
Siin teenin ma veidi vähem ja isegi valdkond on mingil määral sama, kuid tööd on kordades rohkem ja närvikulu ka. Siin lihtsalt ei austata tööinimest. Kas seal tohtis ülemus minu peale karjuda või mõnitada? Hoidku jumal selle eest. Pigem lõid minul vahel emotsioonid keema ja siis öeldi kenasti: “Come down” või “Take easy”. Ma tundsin ennast inimesena. Siia tagasi tulles sai minust üleöö loll ja laisk puupea.
Mis puutub aga jalanõudesse ja riietesse, siis seal on need tõesti kordades odavamad. Kui nädala peale oli 40 naela, siis sellega sai kenasti ära elatud, seejuures ei pidanud koonerdama. Siin on 50 euroga nädalas elamine üsna probleemne, kui just hästi odavaid asju ei söö. Ma pole kunagi nii palju mereande söönud kui seal. Mulle väga meeldivad krevetid ja vähid. Seal ei olnud see probleem, kuid siin ma neid osta ei saa. Need on jube kallid, ka lõhe on samas hinnas.
Kana oli odavam, sealiha hindki samas kategoorias. Veiseliha oli seevastu soodsam. Lammas oli kallis, kuigi ümbruskond oli neid täis. Kuid sellegipoolest soodsam kui siin.
Ainus, millest tundsin puudust, olid keeduvorstid. Nende vorstikesed ei kõlvanud süüa. Need olid toored ja täiesti rõvedad, kuigi püüdsin neid nii maitsestada kui marineerida. Miski ei aidanud! Siis avastasin aga n-ö vene poe ja sealt leidsin kõike — nii keeduvorsti, musta leiba kui pelmeene.
Elu oli odavam! Minu elu suurim viga on see, et siia üldse tagasi tulin. Kõike seda, mida pidin siinse bürokraatiaga rinda pistes taluma, ei soovita ma isegi verivaenlasele. See oli õuduste unenägu kuubis. Mul kulus kuus kuud sellest läbi närimiseks.
See pani üsna suure põntsu tervisele. Elasin üle kõik need alandused ja mõnitused, õnneks sain asjad kuidagi sinnamaani, et nüüd elan jälle siin. Eesti riigi bürokraatia on kohutav. Kuigi seal polnud e-riiki, sai asju palju lihtsamalt ajada. Piisas telefonist.
