Ma olen elanud pikalt Suurbritannias ja nõustun, et asjad on seal odavamad: kärud, riided ja kõik selline pudi-padi. Ka lapse sünnitamine on seetõttu soodsam. Selleks aga, et tagada lastele kvaliteetne haridus ja võimalus huviringidest osa võtta, peaksin teenima kõvasti rohkem kui keskmine britt.

Kui vaatan praegust keskkonda, siis saan aru, et ma ei suudaks kunagi Londonisse naasta. Vaatamata suurtele palkadele on sealne rahvaarvu kasv tingitud ikkagi immigratsioonist, mitte loomulikust iibest — inglaste, šotlaste ja kõmride iive on miinuses. Küll on see plussis mujalt tulnud inimeste hulgas.

Mul on peres kolm last. Inglastest tuttavate hulgas ei ole kellelgi rohkem kui üks või kaks. Miks? Lastekäruhinna pärast ei sünnita keegi lapsi. Küsimus on pigem selles, kas lapse heaolu on tagatud. Sealsed koolid näevad oma okastraataedade ja metallväravatega välja nagu vanglad. Kehalise aktiivsuse võimalused on väga piiratud. Lastel ei lubata pärast sporditundi isegi duši all käia.

Valikust ei leia reaalaineid, samuti ei õpetata inglise keele grammatikat. Hea Abdul, kas Council maksab kinni minu lapse ratsutamise tunnid? Ei maksa! Aga siin, Eestis käivad minu lapsed muusikakoolis, spordiringis ja poiss lisaks ka tehnikaringis. Meie ei maksa sentigi, vald teeb seda.

Kui ma tahan enda last odavalt nagu koera pidada, siis kindlasti eelistan Inglismaal elamist. Kui aga soovin, et minu laps suudaks ise elus hakkama saada, siis elan Eestis. Koristaja võib teenida Suurbritannias 1100 naela kuus, kuid üksinda elades pole selle eest võimalik endale kodugi hankida. Ja tegelikult peaksid sa, Abdul, uurima, palju saavad noored näiteks SportsDirectis töötades kätte. Elu pole kahjuks must ja valge.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena