Psühhoterapeut lähisuhtevägivallast: ohver tunneb häbi ja jõuetust ega usu, et on abi väärt

Mis on traumaatiline seotus? Lihtsustatult öeldes on see lähisuhtevägivalla Stockholmi sündroom. Meenutagem — seda nähtust hakati uurima 1973. aastal pantvangidraama ajal Stockholmis, kui ohvrid hoidsid üllatuslikult vangistajate poole. Osa neist isegi abiellus kurjategijaga, räägib naiste tugikeskuse psühhoterapeut Kait Sinisalu.

Lähisuhtes avaldub vägivald tsükliliselt. Ühel hetkel on kõik hirmutav ja teeb haiget, järgmisel saab ohver ootamatu lahkushoo osaliseks. Kui vägivaldne partner on ühtäkki lahke, tunneb inimene automaatselt tänu ja kiindumust. See on üldpsühholoogiline ega sõltu soost või sellest, kui tugev või nõrk ta on. Sellist käitumismustrit võib näha kas või filmides, kus politseinikud katsetavad meetodit „hea ja halb võmm“. Kui üks ähvardab ja teine on natukenegi lahkem, siis tunneb kahtlusalune temaga hetkega seotust.

Suhtes on selleks üks ja sama inimene. Meie kõigi eksistentsiaalne vajadus on armastada ja olla armastatud, tunda lähedust. Vägivallatseja isoleerib järk-järkult partneri välistest kontaktidest. Lõpuks hoiab ohver kümne küünega kinni ainsast suhtest, mis on jäänud. Tal on alateadlikult hirm, et kui laseb sellest lahti, siis pole armastust maailmas olemas.

Vägivaldne suhe algab tavaliselt väga romantiliselt, armastust on palju. Aegamööda saab aga selgeks, et selle all hiilib kontroll. Kes on sellises suhtes, ei saa ise arugi. Tasapisi kohaneb ohver sellega, et ta on pidevalt pinges ja jälgib toimuvat. Ta vaatab, millises meeleolus on partner, hindab ta ilmeid ja kõnnakut. Ohver pole iseendaga kuigi heas kontaktis.

Hea on siis, kui pole väga halb
Armastust jääb aina vähemaks. See on nagu parabool, mis liigub allapoole. Kui plusspoolel on kõrge mägi, siis nullnivooni jõudes hakkab ohver (iseendale) kordame, et neil on olnud ka häid aegu … Ja hea on siis, kui pole väga halb. Teadagi, inimene kohaneb oludega.

Näitena võib tuua taime, mida on hästi väetatud ja kastetud. Kuid tasapisi see kuivab. Kui inimene annab kas või lusikaga vett, siis see sirutab tema poole. Siin on selge paralleel ohvriga. Üks klient kirjutas mulle: „Jah, tema küll tekitab mulle haavasid, aga ta ka ravib neid.“

Vägivaldses tekib rollisegadus. Kui inimesele tungitakse tänaval kallale ja pekstakse, siis on rollid selged — tema on kannataja ja talle tuldi kallale. Kuid sellises suhtes tunneb ohver end vastutavana. Vägivallatseja süüdistab ohvrit ja tema omakorda iseennast.

See on paraku universaalne psühholoogiline reaktsioon. Ohver esitab endale pidevalt küsimusi: mis mul on viga, kas ma olen masohhist? Siinkohal aga tasub meelde tuletada üht: sellises suhtes on armastus ja vägivald segunenud. Vägivallatseja pole lihtsalt üks inimene tänavalt, ta on keegi, keda on ohver armastanud.

„Mul on sinu pärast mure …“
Selline suhe tekitab kõrvalseisjates küsimusi. Miks ta küll ära ei lähe? Kuid ohver tunneb tihtipeale häbi ja jõuetust. Ta arvab, et pole abi väärt või ei leia enam jaksu lahkumiseks, isegi kui materiaalselt oleks see võimalik. Vägivallatseja aga ähvardab ohvrit stiilis: „Ma hävitan su.“ Vägivaldsest suhtest taastumine on pikaajaline töö ja nõuab suurt-suurt kannatlikkust, kuni ühel hetkel inimene ise mõistab, et nüüd on tõesti kõik.

Kuidas saab siin kõrvaltvaataja sekkuda? Tihtipeale on perekond vägivallatseja poolt, kuna ta on väga hea manipulaator. Kui läheb hästi, siis toetatakse naist. Kuid tihti pole nii, sest manipulaator paneb kõik mängu, et lüüa ohvri ja ülejäänute vahele kiilu. Mida ta teeb? Ta laimab, valetab, ähvardab. Ohvrit tabab alati ka mainekaotus.

Temaga suheldes tuleb rõhutada, et rääkijal on ohvri pärast siiras mure:„Minul on seda raske vaadata, kuidas ta sinuga käitub. Ma tean, et see on raske teema ja see võtab aega, muutus saab tulla siis, kui sina valmis oled. Aga sa vajad selleks abi.“