Vingumisest väsinud naine: mida teha mehega, kes kõiges ainult halba näeb ja kellele keegi ega miski ei meeldi?
Ma ei saa aru, kuidas see on võimalik, et ühel meesterahval puudub täiesti igasugune kaastunne ja empaatiavõime. Ta lihtsalt ei suuda ennast üldse panna teiste inimeste olukorda.
Alguses ei pannud ma seda tähele… no ei meeldi see või teine asi, mis seal ikka. OK, igal inimesel on oma arvamus. Aga hetkel on see täiesti väljakannatamatu juba. Talle ei meeldi teised inimesed — igaüks on tema arvates tropp ja pooletoobine (täitsa imestan, kuidas ta mind välja kannatab). Need, kes talle meeldivad, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda jaa need on ikka üliinimesed tegelikult ka igas mõttes, sellega olen nõus. Pluss siis veel mingid karakterid Hollywoodi filmides, kellest ta on sillas. Aga ülejäänud on puhas rämps ja seda ta võib ka päris häälekalt teada anda. Eks inimesed teevad ikka vigu ja igaühel on omamoodi iseloom. Mingi hetke ajel tehakse halbu otsuseid või käitutakse mitte päris nii, nagu sina ootad. Kui mina suudan asja ka teise inimese mätta otsast näha ja andestan, siis tema kannab kohe maha. Enamus minu sõbrad on seal mahakantute listis, kuna nad ei käitu nii, nagu talle meelepärane.
Lisaks on temaga võimatu minna kinno, teatrisse, sööma või kuhu iganes... Igal pool on üks vingumine ja hala, et see on nõme ja too on nõme. Olgu, mulle ka mingid asjad ei pruugi meeldida, aga olles isegi nii mõndagi teinud ja näinud, tean, et asjad ei tulegi kergelt ja alati ei pruugi kõik õnnestuda. Sellest hoolimata olen ma vaeva näinud ja olen tänulik, kui teised seda hinnata oskavad ning sama suhtumise olen ka endale võtnud. Et ei ole mõtet latti nii kõrgele üle pea ajada, aga tal on see ikka väga kõrgel ja aru ma ei saa, mis kasu ta sellest saab. Ise erilist eeskuju ta võtnud ei ole ja oma elu ja tegemistega saab nibin-nabin hakkama. Kui ise miskit ette võtab, siis olen mina see, kes alati kõik viimse detailini läbi mõtleb ja tema ainult lahmib ja arvab, et kõik tuleb nagu iseenesest.
Ühesõnaga see kõik on nii väsitav juba ja kui ma talle seda seletada üritan, et äkki hindaks rohkem teiste pingutusi ja oleks positiivsem, siis ta ei saa sellest aru. Arvab, et tema kriitika on igati õigustatud ja selline ongi täiesti normaalne olla. Mina aga ei julgegi temaga enam koos midagi teha, kuhugi minna või kuidagi olla, sest tean, et sealt tuleb ainult mingi jama.
